Müürileht

Läti venekeelse luulerühmituse Orbita tekstide eestikeelse kogumiku ilmumise eel küsis Jayde Will rühmituse liikmetelt Artūrs Puntelt, Sergei Timofejevilt, Semjon Haninilt, Vladimir Svetlovilt ning nende mänedžerilt Inga Bodnarjukalt, millises kultuurikontekstis sai Orbita tegevus alguse, mis on tegutsemisaja jooksul rühmituse töös muutunud ning mida liikmed esinemiste puhul väärtustavad.

Maha sadanud lumevaip ei lase enam kahelda: homme ongi jõululaupäev. Nüüd jääb veel veenduda, et saaks rahulikuks olemiseks võetud küllalt aega ning – loomulikult – pähe õpitud mõni jõulusalm.

Tänased salmid lubavad end muuseas ka ladusalt räppida.

Kas sinu jaoks jõuavad jõulud igal aastal täiesti ootamatult kohale ja pole jõudnud kingi lunastamiseks ühtki salmi pähe õppida? Või on ohkuusepuutamine aastatega oma võlu kaotanud? Mitte heita meelt – Müürileht pöördus mitme sõnaleidliku inimese poole, kelle kirjapandu abiga ei jää keegi jõuluvana palge ees häbisse.

Neljandat luulekogu koostav Krista Ojasaar räägib tekstiloomest, enesekriitikast ning kirjanduslikest mõjutustest. Intervjuu põhineb vestlusel, mis leidis aset 22. oktoobril eesti raamatu päeva raames Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikus.

Triin Tasuja kolmanda luulekogu „Vastuseta kirjad” esitlus toimub 13. detsembril Tallinnas Uues Maailmas Kapsastes ja 19. detsembril Viljandi vastavatud kultuuriklubis Wimka.

Krista Ojasaar püüab oma unistusi Tartus, igapäevaselt võib teda kohata Eesti Kirjandusmuuseumis erinevaid ülesandeid täitmas. Kirjutab luuletusi ja väitekirja, lisaks kirjandusele proovib ka muu maailmaga ühte sammu käia, et mitte trükisõnasse uppuda.

Novembriluulet kirjanikult, dramaturgilt ja lavastajalt Jim Ashilevilt.

14. ja 15. novembril toimub Tartus viiendat korda rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival Hullunud Tartu, mis kannab sel aastal alapealkirja „Teatraalne”.

26.–28. septembrini Käsmus toimunud uus sügisene luulefestival tõi kirjandusürituste formaati värsket hingamist.

ning siin kõrgel/ kus sääsed enam ei piina/ kus pilved hakkavad pihta/ kuulen ma igal aastal mõnest uuest/ arusaamatust ametist/

Triin Tasuja arvab, et ajatult ja ajatust kirjutamiseks tuleb omandada oskus aeg enda ümbert kaotada. Selles leiab ta peamise vastuolu enda ja kodanluse vahel – kunst ei tunne kella, vaid seab eesmärgiks kõrgeima tarkuse vormi ehk tunnetuse. Luule on tajumise kunst. Triin lubab kirjutada nii kaua, kuni poeesia räägib ise oma keelt, ilma et peaks enam ühtki sõna kirjutama.