Müürileht

Reijo Roos vaatab oma luules kosmosesse.

23. oktoobril ehk juba homme kell 20 esitletakse Sveta baaris suurejoonelise peoga Kiwa värsket raamatut „Kummiliimiallikad”. Sel puhul vestlesime autoriga natuke nõukogude ajast, pungist ja teadvuse muutunud seisundist.

Jaan Kaplinski Ööülikooli loengud on nüüd kättesaadavad ka kirjasõnas. Kummatigi Kaplinski hääl nendest tekstidest aga läbi ei kosta.

Mis on need asjad, mis meenuvad sulle seoses kooliga? Piret Põldverile toob see meelde toidulõhnad, külma, kohustused.

Kui tahta natukene veel päikest hanguga kinni hoida, siis selleks on hea abiline raamat „Õpetajad”, mille pealkiri ütleb kõigile midagi isiklikku ja hästi üldist korraga. Sügisesed punased pihlakad ja värsked astrid teevad ise poole vajalikust turundusest ära.

Mikk Siemer ei mõista, kus on tema Nobeli preemia.

Haruldasest nähtusest, mis seadis korraks kahtluse alla Eesti kultuurivälja toimimise igavesena näivad printsiibid. Sõpruskonna (kultuuri)blogist alguse saanud rühmitus ZA/UM püüdis 2013. aastal perifeeriast välja murda ja hoolimata sellest, et n-ö revolutsioon luhtus, tõi see suuremas plaanis endaga kaasa nii mõndagi huvitavat.

Suviste luuleridade eest hoolitseb Janika Läänemets.

Igaüks teab, et Skorpionile ei sobi Veevalajale mõeldud lektüür, nii nagu Lõvigi peaks käima kauge kaarega mööda Jäärale ette nähtud teostest. Kirjandust ilmub meil nii palju, et paras pähkel võib olla leida kogu sellest massiivist raamatuid, mis tooksid esile just sinu sisemise sära!

"Õitsengu äärel" on veidralt realistlik romaan, mis kujutab küll lähenevat katastroofi, kuid ei tegelased ega neile kaasa elav lugeja tunne seepärast hirmu.

Mainumbris vahendab koroonaolusid värsivormis Mathura.

Kätlin Kaldmaa proosapala tegevuspaikadena vahelduvad Berliin, Barcelona, lennujaam, hotell, vestlusring, kuid need on vaid vahepeatused teel pellerisse.