Müürileht

Jüri Kolk ei paku oma lugejale alati üht ja sama, vaid püüab aina pareneda – püüab olla parim võimalik Jüri Kolk.

Mõni nähtus on nii müütiline, et temasse on sisse kirjutatud pidev ja paratamatu kasvamine, kordamine, vohamine. Nii paistab iga tõlgendus saavat müüdi enda osaks, astuvat temaga kongeniaalsesse, aga samas mängulisse dialoogi, kirjutades iga kord reegleid natukene ümber. Üks selliseid nähtuseid on kahtlemata Vahingu Spiel.

Tõekspidamistest ja purunenud nõudest luuletab Kristel Algvere.

Jüri Kolk kirjutas Müürilehe rämpsunumbrisse lühiloo olmeliste küsimustega põimitud flirdist.

Tanel Pern kirjutab N. K. Jemisini raamatust „Viies aastaaeg”, mida võib käsitleda tänapäeva Ameerika ühiskonna allegooriana.

Inimesest ja teadmistest luuletab Oliver Berg.

Michael Pollani raamat „How to Change Your Mind: The New Science of Psychedelics” vaatleb psühhedeelikumide keelustamise põhjuseid ja ajalugu ning on eesmärgiks seadnud nende ainete reguleeritud integreerimise meie ühiskonda.

Kalju Kruusa uus isikkogu paneb küsima, kas üks ühetäheline nihe on seotud suurema nihkega autoris endas.

Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Üks võitlus Emajõe eest on tartlastel 2018. aastal võidetud, aga meedia on tema vastu huvi tundnud juba varemgi. Kas jõgi hoiab linna pulssi üleval või on see ikkagi vastupidi, küsib chaneldyor #10 Müürilehes 2010. aasta suvel.

Uurime, kuidas mõjutab ränduri teekonda valitud liiklusvahend ja mis juhtub, kui need teekonnad raamatusse kirjutada. Ehk tuleks sel suvelgi esmalt valida sõiduvahend ja alles seejärel sihtpunkt. Niisiis: suusad või laev?

Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Jaak Tomberg avaldas oma loo Pariisi postkaartidest esmakordselt #17 Müürilehes 2011. aasta sügisenumbris.

Katrin Väli luulekogu kõige tugevamaks küljeks on tema lühikesed tekstid ning oskus rääkida lõpust ilma pateetika ja tobedate tseremooniateta.