Müürileht

Tõnis Vilu luuleraamatut on soovitatav lugeda eri meeleoludes, asendites ja valgusrežiimides.

Lugejaid kostitab valimiseelsete kalambuuridega Oliver Lomp.

Lapsele nime panemise keerulisest kadalipust kirjutab Piret Jaaks.

Raamat depressioonist ja traumast, aga selle kõrval ka eneseleidmisest ja tugevusest, keha ja hinge lõhkisest duaalsusest.

Vaesuse ja heaolu aburdsest ajateljest luuletab Piret Põldver

Kodumaa armastamise raskusest ja takistustest luuletab Laura Kell

Kas jõulud on ukse taga, aga sul ei olegi veel salmid õpitud? Või kardad, et kordub eelmise aasta fopaa, mil olite onu Priiduga sama luuletuse pähe õppinud? Kas suguvõsal on kõrini su mina-olen-pisi-pisist? Ole mureta, taaskord tuleb appi Müürileht, kes pöördus kolme teeneka värsisepa poole, et selgi aastal kalleid lugejaid häbist säästa.

Iga tekst on poliitiline, oma aja ja ühiskonna peegel. Kuidas, missugustes vormides ja rollides näeme riiki ilukirjanduses – düstoopiates, utoopiates ja nende vahele jäävas hallalas?

Kuidas rääkida keskkonnaprobleemidest luulekeeles? Miks seda õigupoolest üldsegi teha? Miks mitte jätta keskkond loodusteadlastele? Uurisime seda luuletajalt ja semiootikult, „Poeetilise punase raamatu” autorilt.

Mängust ja solidaarsusest luuletab Berit Kaschan

Jüri Kolk ei paku oma lugejale alati üht ja sama, vaid püüab aina pareneda – püüab olla parim võimalik Jüri Kolk.

Mõni nähtus on nii müütiline, et temasse on sisse kirjutatud pidev ja paratamatu kasvamine, kordamine, vohamine. Nii paistab iga tõlgendus saavat müüdi enda osaks, astuvat temaga kongeniaalsesse, aga samas mängulisse dialoogi, kirjutades iga kord reegleid natukene ümber. Üks selliseid nähtuseid on kahtlemata Vahingu Spiel.