Müürileht

Müürilehe z-generatsiooni numbris luuletab nooruslik igrek, kel suurekskasvamine siiski südamel.

Üks võistlustöö Prima Vista kirjandusfestivali omaloomingukonkursilt „Tuleviku tu(u)led”, mis kutsus 15–20-aastaseid noori tulevikule mõtlema.

2017. aasta romaanivõistluse võitja annab head ja vägagi praktilist nõu järgmistele osalejatele ning paljastab, et temagi tee pärjatuks polnud üheplaaniline ja lihtne.

Märtsis puudutab oma luuleridadega armastust ka Kaarel Künnap.

Talvike Mändla debüütluulekogus on mõjuvad värsid kohati liiga paljusõnalisena, kuid kujundid on sisendusjõulised ja teravad.

„(Mitte just) armastuslugu” on justkui keskmisele ja vanemale koolieale mõeldud raamat, aga kas noortele meeldivad noorteraamatud?

Tartu ning selle tänavad, nurgatagused ja inimesed pani Müürilehe veebruarinumbris luulevormi Piret Bristol.

Neil paljudel, kellele Tartu lähedane ja oma on (olnud), võib vahel ununeda, et on neidki, kelle jaoks ta on hoopis kauge ja võõras, defineeritav ehk vaid punaste pükste ja pidutsemiste kaudu.

Urmo Metsa „Võimalikud majad" on korraga kirjandusteos ja arhitektuurne ese, mille puhul võib arvustada nii kirjeldustasandite ja stiilide vaheldumist kui ka nende lehekülgede enda materiaalseid omadusi.

Marja Unt arutleb, kas saja autori tekstid Värske Rõhu esimeses antoloogias toimivad üksnes eraldiseisvalt või tajub lugeja ka koguteost omaette tervikuna.

Kiirkohtingul vestleme Tartu värske linnakirjaniku Mika Keräsega. Mika on laste- ja noortekirjanik, „Supilinna salaseltsi” teksti autor ning Tartu Santose fänn, kes tuli Tartusse õppima juba 93. aastal ja jäigi siia.

Miks räägitakse just Tartuga seoses erilisest vaimust, miks asub enamik vanu ülikoolilinnu jõgede kaldal ja kes on Emajõe muusad?