Müürileht

Noortekirjandus peaks valmistama ette keerukama stiiliga tekstideks, stimuleerides mõttetegevust ja pakkudes ainest analüüsiks. Kuidas täidab seda eesmärki kohalik noortekirjandus?

„Alfabeedi sünnimaa. Läti kolmanda aastatuhande kontseptuaalse luule esimene valikkogu”, ;paranoia, 2024. Koostanud ja tõlkinud Contra, toimetanud Piret Põldver, kujundanud Tuuli Aule, 144 lk.

Müürilehe juunilehes luuletab läti luuletaja Ivars Šteinbergs. Omavahel põimuvad muusika, Tallinn, naps ja miilustamine.

Paju mahitab lugejat oma elu läbi tunnetama ja juuri otsima, kuid lugejale pajatab oma elust samas vähe. Ometi on just autori isiklikumat laadi tekstid ja luuletused antud kogumiku kõige suuremaks tugevuseks.

Kas maailmas on olemas täiuslikku asja, ütleme, mantlit, ja kui sa ta leiad, siis kas ja kuidas on võimalik elada temata?

Kadi Kivilo luuletab hommikust, kui jagati hambaid, hambaauke, silmi ja küüniseid.

Oleme nähtavasti tunnistajaks sellele, et naisautorite kirjutatud teoseid – näiteks ajaloolist proosat – on hakatud eesti kirjanduses varasemast rohkem märkama ja tunnustama, sealjuures ehk mitte enam üksikteoste, vaid laiema nähtusena. Mis on selle fenomeni põhjused (ja tagajärjed) ning millest jääb veel vajaka?

Minevikuulme tulevikunägemused ei realiseeru kunagi täielikult, kuid nende vaatlemine pakub olevikus omalaadset virgutavat võrdlusmomenti – head võimalust mõelda sellele, mis tegelikus ajaloos on läinud teisiti, mis (kaugegi analoogia korras) sarnaselt ning mis jääb sõltumata daatumist ikka veel tulevikuliselt aktuaalseks.

Lugu Preobraženskoje küla kangelase koju saabumisest.

Kristel Rebane luuletab sellest, kuidas parema elu nimel võimlema peab.

Jan Kausi proosapalas kohtuvad nõidus, geopoliitika ning isaarm.

Kirjanike Liidu esimehega kirjandusest ja rahast, äraelamisest ja ellujäämisest, ajaloost ja tema (neetud) tsüklitest, aga ikka ka rõõmust ja meelerahust.