Kirjandus
Arvustus: Musta päikese tohuvabohu
Paavo Matsini romaanis on kõik pidevas muutumises, muundumises, moondumises, loomiseelses musta päikese tohuvabohus, seega tõe leiab see, kes raamatu peeglisse pöörata oskab.
Et tuul selle kõik tagasi puhuks
Müürilehe aeglusenumbris vestab Kaspar Jassa ühe unejutu.
;paranoia verg. A(e/l)g(l)usse
Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerg räägib seekord ajast ja aeglusest ning pakub muu hulgas ka lahendusi.
Brigitta Davidjants esitleb Topsis raamatut „(Mitte just) armastuslugu”
Neljapäeval, 11. jaanuaril algusega kell 18 esitleb Brigitta Davidjants Topsis oma debüütromaani, mis pakub kriipivat lugemist tüdrukuks olemisest üheksakümnendate Tallinnas. Pärast esitlust järgneb pidu Femme Fatale, kus õed Brigitta, Jaana ja Kristiina Davidjants valivad vastava ajastu tantsumuusikat.
Luule: Andra Teede
Aasta viimases luuletuses antakse aasta lõpule kohaselt mõned lubadused.
Arvustus: Kes kardab valimisvaatlejat?
Kuigi Anna-Maria Penu on oma uues romaanis Uganda „enam-vähem demokraatlike" valimiste suhtes kriitiline, jäävad tema esitatud üllad moraalsed argumendid riigi ajaloolisest ja sotsiaalsest olukorrast kaugeks.
„Teeme ära!” – kärbsed, sitt ja olelusvõitlus. Katkend Berit Renseri raamatust „Minu Indoneesia”
Hiina kõrval on Indoneesia maailma teine kõige suurem ookeanirisustaja ja prügi on seal kõikjal probleemiks. Kogunisti inimeste mõistmine sellest, mis on prügi, tundub Lääne poolt vaatajale absurdne. Raamatu „Minu Indoneesia” autor kirjeldab tragikoomiliselt, kuidas ta Jogjas „Teeme ära!” kampaaniat korraldas.
Luule: Mihkel Kaevats
Müürilehe mehenumbri luuleküljel kirjutatakse noortest meestest ja naistest ning jõust väikese poisi kätes.
Printer ehk Kuno K. kaks hüpet
Jan Kausi lühijutus rulluvad lahti sündmused, mis leidsid aset Kuno K. elus enne tema salapärast kadumist Stockholmi saarestikus.
Arvustus: Pealkirja puudutamata ehk Midagi sellega on
Urmas Vadi põimib oma loomingus igapäevast ja üleloomulikku, ning liigub argise ja abstraktse, väikese ja suure mõõtme vahel, kusjuures viimane võib paisuda kas või eksistentsiaalsuseni.
Kalevipoeg kui eesti mehe arhetüüp(?)
Missugune oli meie rahvuseepose kangelane tegelikult? Oleme harjunud mõtlema Kalevipojast õigupoolest kui üsnagi tuhmakast ossist. Samas joonistatakse tihtilugu midagi võrdusmärgilaadset Kalevipoja ja eesti mehe vahele. Kas see on õiglane? Otsustasime minna n-ö juurte juurde (loe: lugeda „Kalevipoega”) ja asi once and for all ära klaarida.
Iseennast ületada kogu aeg. Intervjuu Tõnis Viluga
See on intervjuu inimesega, kes ei taha olla ainult mees või ainult naine, kes tahab hoopis olla võimalikult palju. Kuidas mõjutab bipolaarne häire inimest, kirjanikku, meest? Kas igas raamatus peab tegema midagi uut, eelmisest erinevat? Kuidas kirjutada naist?