Müürileht

Antianekdoot on lühike, aga mitte vaimukas, samas küll üllatava lõpuga morbiidne lugu. Vt ka transgressiivne kirjandus.

Müürilehe aeglusenumbris seab sõnu stroofidesse kirjanik, kes on teiste seas tõlkinud ka Derridad ning Deleuze’i ja Guattarit.

Jüri Kolgi novellides leidub nii seda, mille peale vaimustuda, kui ka seda, mille peale tahaks appi karjuda ja raamatu aknast välja heita.

Paavo Matsini romaanis on kõik pidevas muutumises, muundumises, moondumises, loomiseelses musta päikese tohuvabohus, seega tõe leiab see, kes raamatu peeglisse pöörata oskab.

Müürilehe aeglusenumbris vestab Kaspar Jassa ühe unejutu.

Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerg räägib seekord ajast ja aeglusest ning pakub muu hulgas ka lahendusi.

Neljapäeval, 11. jaanuaril algusega kell 18 esitleb Brigitta Davidjants Topsis oma debüütromaani, mis pakub kriipivat lugemist tüdrukuks olemisest üheksakümnendate Tallinnas. Pärast esitlust järgneb pidu Femme Fatale, kus õed Brigitta, Jaana ja Kristiina Davidjants valivad vastava ajastu tantsumuusikat.

Aasta viimases luuletuses antakse aasta lõpule kohaselt mõned lubadused.

Kuigi Anna-Maria Penu on oma uues romaanis Uganda „enam-vähem demokraatlike" valimiste suhtes kriitiline, jäävad tema esitatud üllad moraalsed argumendid riigi ajaloolisest ja sotsiaalsest olukorrast kaugeks.

Hiina kõrval on Indoneesia maailma teine kõige suurem ookeanirisustaja ja prügi on seal kõikjal probleemiks. Kogunisti inimeste mõistmine sellest, mis on prügi, tundub Lääne poolt vaatajale absurdne. Raamatu „Minu Indoneesia” autor kirjeldab tragikoomiliselt, kuidas ta Jogjas „Teeme ära!” kampaaniat korraldas.

Müürilehe mehenumbri luuleküljel kirjutatakse noortest meestest ja naistest ning jõust väikese poisi kätes.

Jan Kausi lühijutus rulluvad lahti sündmused, mis leidsid aset Kuno K. elus enne tema salapärast kadumist Stockholmi saarestikus.