Müürileht

Järgmisel nädalal, 8.–13. mail toimuva Tartu kirjandusfestivali Prima Vista teema on seekord „Seitsme maa ja mere taga”. See, mis nimetatud kohas asub, on muidugi eraldi küsimus ja seda üle linna toimuvatelt üritustelt teada saadaksegi.

Järgmisel nädalal esitleb rahvusvaheline kirjastuskorporatsioon ;paranoia publishing group ltd. kuues linnas – Peterburis, Helsingis, Valgas, Riias, Tartus ja Tallinnas – oma kolmekümnendat toodet, Adam Randželovitši raamatut „Lühimärkmeid laostumisest” / „Эксперименты по разложению”.

Müürilehe huumorinumbri luuleküljel tilgub aeg traani.

Kadri Pettai võttis ette Veiko Märka raamatu, mis kõneleb perestroikaeelsest absurdist ja sellest, kuidas ta end Nõukogude sõjaväeteenistuse vältimise nimel hulluks teeskles.

Neljapäeval, 20. aprillil kell 17:30 esitletakse Viru keskuse Rahva Raamatus Brigitta Davidjantsi raamatut „Minu Armeenia. Aus vastus". Autoriga vestleb õde Jaana Davidjants, kelle sulest on ilmunud „Minu Berliin".

Möödunud laupäeval, 15. aprillil oleks luuletaja Artur Alliksaar saanud 94-aastaseks. Sel puhul käis Lauri Sommer Eesti Kultuuriloolises Arhiivis poeedi käsikirju dešifreerimas ning leidis ja luges linti kümme eksperimentaalsemat luuletust, mis on siiani jäänud laiemale publikule tundmatuks.

Kevade saabudes läheb meel lüüriliseks. Sestap käivitab Vikerkaar 15. aprillil oma luuleroboti, Luule Poeezia, mis tutvustab sotsiaalmeedias ajakirja veergudel ilmunud luulet läbi kolme aastakümne.

Taavi Noveki „572 SkEtši NELJAS VÕTE” (;paranoia, 2017) on ilmunud, osaliselt juba esitletud, aga paljudel veel lugemata.

Maarja Kangro „Klaaslaps” kõneleb loo veel sündimata lapse väärarengust ja kõigest sellega kaasnevast, kuid tegemist pole ainult martüüriumi, vaid ka teraapia ning muidugi kirjandusega.

Müürilehe seksinumbris luuletab Triin Tasuja armastusest ja vihkamisest.

Tõnis Vilu, kes pärjati selleaastasel emakeelepäeval Eesti Kirjandusmuuseumis Gustav Suitsu luulepreemiaga, pidas auhinna üleandmisel kõne vaimse tervise turgutamise tingimustest.

M-põlvkond on veendunud, et teadus on islamitsivilisatsiooni sügavalt juurdunud ja leiab, et haridus, usk ja tänapäeva uuendused on ühildatavad, kirjutab Hille Hanso Sirbis.