Müürileht

Sel aastal järjekordse jutukogu „Unistuste tappev kasvamine” välja andnud kirjanik Mehis Heinsaar rääkis Maia Tammjärvele (võib-olla mõtlikumalt ja tõsisemalt kui oodanud oleks) sellest, miks teda viimasel ajal Tartus vähem näha on.

Hullunud Tartu festival toob juba seitsmendat aastat hullunud ja vähem hullunud, kodu- ja väljamaiseid kirjanikke meie armsasse Tartusse. 10.–11. novembril saame Genklubis ehk lõpuks vastuse ka küsimusele, mis seos on õigupoolest hullusel geniaalsusega, sest just „geniaalne” on seekordse festivali alapealkiri.

Müürilehe traditsiooninumbri luuleküljel mõtiskleb Jaan Pehk Eesti sajanda juubeli eel olukorra üle kodumaal.

Rauno Alliksaar kirjutab Meelis Friedenthali uuest teosest, mida võiks määratleda Tartu-romaanina, kui selline žanr olemas on, aga üldiselt ei allu täpsete detailikirjeldustega 17. sajandi ja 1990ndate vahel reisiv jutustus ühelegi kategooriale.

Millest rääkida võib-olla kõige tuntuma elava kirjandusteoreetiku ja narratoloogiga, kelle kuulsaim teos „Postmodernist Fiction” (1977) on pikki aastaid ilmselt kõigi kirjandusteadlaste öökapipealset täitnud? Eks ikka avangardist, androididest, Donald Trumpist, Valdur Mikitast, Paavo Matsinist… kui nimetada vaid mõned teemad.

Müürilehe juuninumbris andis ajalehe erakorraline esoteerikatoimetus iga tähtkuju esindajaile pilvisel Eestimaa suvel nautimiseks lugemissoovitusi. Riskides Müürilehe oraaklite pahandamisega, eirasin nende soovitusi enda tähtkujule ning valisin hoopiski kaaludele mõeldud teose, Miranda July „Esimese paha mehe”.

Järgnev sündmuste ahel toimus ajal, mil Nartsissos ei olnud veel müüt, vaid üks endassetõmbunud mees, kes elas perekonna ja sõpradeta. Tema minimaalsete väljapoole suunatud intentsioonidega elu äratas tundmuse talumatust üksluisusest, mida oli silmale valus vaadata. Kui kogukond oli lõpuks Nartsissosel ühiste kokkupuutepunktide vähesuse tõttu ja pigem vähem kui rohkem viisakalt enda hulgast lahkuda palunud, tõusis Nartsissos püsti. Ta oli keskmist kasvu mees.

Müürilehe narkonumbri kirjanduskülgedel kirjutab Jim Ashilevi Za/Umi teose „HAPKOMAH" mitte-arvustuses, et raamat ei tee narkosõltuvust cool'iks, vaid annab hääle neile, kellel pole seda kunagi olnud.

Mait Vaigu kogust „Meeleparanduseta” proosatekste lugedes hämmastud ikka ja jälle, kui võimas võib olla hea kirjandus – peast lendavad tahtmatult kohe läbi sellised suurkujud nagu Mann, Dostojevski, Bunin, Kafka ja muidugi ka kaunis ületamatu laulusõnade kirjutaja Mait Vaik ise.

Mait Vaik avaldas sel aastal oma neljanda raamatu, jutukogu „Meeleparanduseta”, milleni me lõpuks intervjuulõngaga muidugi ka jõuame, aga peaasjalikult räägime kõigest muust: muusikast, kriitikast, droogidest, Jumalast… Ja muidugi igavusest.

Paljud meist on üles kasvanud Mait Vaigu laulusõnadega, teismelistena Metro Luminali ja Vennaskonda kuulates näiteks. Septembrinumbris saame vastused küsimustele, mis suhe Vaigul õigupoolest kristluse või religiooniga on, kuidas ta eelnimetatud legendaarsetesse muusikakollektiividesse sattus, kui palju lugusid on ta kirjutanud joobes peaga (vähe, kui üldse) ja kuidas võib igavus olla produktiivne.

Täna, 5. septembril kella viiest õhtul kella kolmeni öösel loetakse Draama avaõhtul Aparaaditehases Tartu Erinevate Tubade Klubis ette Jim Ashilevi värsket raamatut „Armastuskirju teatrile”.