Müürileht

Hele-Mai Viiksaar arvustab Jim Ashilevi värsket armastuskirjade kogumikku, milles autor püüab tuvastada piiri armastuse ja obsessiooni vahel.

Müürilehe novembrinumbris luuletas Mehis Heinsaar keskpäevatühjusest, hilissuve ulmadest ning novembriöisest merest.

Vene Karu* arvustab Heiki Kortspärna raamatut „Eestluse hauakaevajate biograafiline leksikon”, kus võetakse pihtide vahele need kodanikud, kes tema arvates oma sõnade ja tegudega eestlusele hauda kaevavad.

„Transgressiivsus” on sõna, mida suurem osa eestimaalastest küllap enne Kenderi „UNTITLED-12” juhtumit ei teadnudki, nii et igal juhul on teosest ja sellele järgnenud saagast midagi head juba sündinud. Miks aga lugejad loevad ja vaatajad vaatavad, kui tegemist on millegi vastiku ja ebameeldivaga? Ja miks niisuguseid kunstiteoseid luuakse?

Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerg võtab seekord ette rännaku fugistiga uuest aspektist – kas fuuga võib olla hoopis pühasus?

Erak(kond)lusest ja Tartust, Masingu kohvist, Vahingu depressioonist, mikrouniversumi maadeavastamisest, lääne-eestlusest ning Contrast, Baturinist ja Kruusvallist ning paljust veel.

Tallinna Anarhistlik Raamatulaat tutvustab 13. novembril vahemikus kell 10.00–18.30 Kultuuriklubis Kelm aktuaalset anarhistlikku kirjasõna, kutsub osalema töötubades ning tutvuma erinevate gruppide, liikumiste ja organisatsioonide esindajatega.

Sel aastal järjekordse jutukogu „Unistuste tappev kasvamine” välja andnud kirjanik Mehis Heinsaar rääkis Maia Tammjärvele (võib-olla mõtlikumalt ja tõsisemalt kui oodanud oleks) sellest, miks teda viimasel ajal Tartus vähem näha on.

Hullunud Tartu festival toob juba seitsmendat aastat hullunud ja vähem hullunud, kodu- ja väljamaiseid kirjanikke meie armsasse Tartusse. 10.–11. novembril saame Genklubis ehk lõpuks vastuse ka küsimusele, mis seos on õigupoolest hullusel geniaalsusega, sest just „geniaalne” on seekordse festivali alapealkiri.

Müürilehe traditsiooninumbri luuleküljel mõtiskleb Jaan Pehk Eesti sajanda juubeli eel olukorra üle kodumaal.

Rauno Alliksaar kirjutab Meelis Friedenthali uuest teosest, mida võiks määratleda Tartu-romaanina, kui selline žanr olemas on, aga üldiselt ei allu täpsete detailikirjeldustega 17. sajandi ja 1990ndate vahel reisiv jutustus ühelegi kategooriale.

Millest rääkida võib-olla kõige tuntuma elava kirjandusteoreetiku ja narratoloogiga, kelle kuulsaim teos „Postmodernist Fiction” (1977) on pikki aastaid ilmselt kõigi kirjandusteadlaste öökapipealset täitnud? Eks ikka avangardist, androididest, Donald Trumpist, Valdur Mikitast, Paavo Matsinist… kui nimetada vaid mõned teemad.