
Kirjandus

Vastik kunst – küsimus transgressiivsusest
„Transgressiivsus” on sõna, mida suurem osa eestimaalastest küllap enne Kenderi „UNTITLED-12” juhtumit ei teadnudki, nii et igal juhul on teosest ja sellele järgnenud saagast midagi head juba sündinud. Miks aga lugejad loevad ja vaatajad vaatavad, kui tegemist on millegi vastiku ja ebameeldivaga? Ja miks niisuguseid kunstiteoseid luuakse?

Fugismi koolkonnad
Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerg võtab seekord ette rännaku fugistiga uuest aspektist – kas fuuga võib olla hoopis pühasus?

Tuhanded saared ja udune ookean. Intervjuu Mehis Heinsaarega
Erak(kond)lusest ja Tartust, Masingu kohvist, Vahingu depressioonist, mikrouniversumi maadeavastamisest, lääne-eestlusest ning Contrast, Baturinist ja Kruusvallist ning paljust veel.

Tallinna Anarhistlik Raamatulaat
Tallinna Anarhistlik Raamatulaat tutvustab 13. novembril vahemikus kell 10.00–18.30 Kultuuriklubis Kelm aktuaalset anarhistlikku kirjasõna, kutsub osalema töötubades ning tutvuma erinevate gruppide, liikumiste ja organisatsioonide esindajatega.

Värskes Müürilehes: Intervjuu Mehis Heinsaarega
Sel aastal järjekordse jutukogu „Unistuste tappev kasvamine” välja andnud kirjanik Mehis Heinsaar rääkis Maia Tammjärvele (võib-olla mõtlikumalt ja tõsisemalt kui oodanud oleks) sellest, miks teda viimasel ajal Tartus vähem näha on.

Algab Hullunud Tartu festival
Hullunud Tartu festival toob juba seitsmendat aastat hullunud ja vähem hullunud, kodu- ja väljamaiseid kirjanikke meie armsasse Tartusse. 10.–11. novembril saame Genklubis ehk lõpuks vastuse ka küsimusele, mis seos on õigupoolest hullusel geniaalsusega, sest just „geniaalne” on seekordse festivali alapealkiri.

Luule: Jaan Pehk
Müürilehe traditsiooninumbri luuleküljel mõtiskleb Jaan Pehk Eesti sajanda juubeli eel olukorra üle kodumaal.

Kuidas kirjutada sellest, millele kirjutatakse?
Rauno Alliksaar kirjutab Meelis Friedenthali uuest teosest, mida võiks määratleda Tartu-romaanina, kui selline žanr olemas on, aga üldiselt ei allu täpsete detailikirjeldustega 17. sajandi ja 1990ndate vahel reisiv jutustus ühelegi kategooriale.

Tsoon, traditsioon, uuenduse võimalikkus. Intervjuu Brian McHale’iga
Millest rääkida võib-olla kõige tuntuma elava kirjandusteoreetiku ja narratoloogiga, kelle kuulsaim teos „Postmodernist Fiction” (1977) on pikki aastaid ilmselt kõigi kirjandusteadlaste öökapipealset täitnud? Eks ikka avangardist, androididest, Donald Trumpist, Valdur Mikitast, Paavo Matsinist… kui nimetada vaid mõned teemad.

Täiskasvanute mäng
Müürilehe juuninumbris andis ajalehe erakorraline esoteerikatoimetus iga tähtkuju esindajaile pilvisel Eestimaa suvel nautimiseks lugemissoovitusi. Riskides Müürilehe oraaklite pahandamisega, eirasin nende soovitusi enda tähtkujule ning valisin hoopiski kaaludele mõeldud teose, Miranda July „Esimese paha mehe”.

CORPUS MELANCHOLIAE
Järgnev sündmuste ahel toimus ajal, mil Nartsissos ei olnud veel müüt, vaid üks endassetõmbunud mees, kes elas perekonna ja sõpradeta. Tema minimaalsete väljapoole suunatud intentsioonidega elu äratas tundmuse talumatust üksluisusest, mida oli silmale valus vaadata. Kui kogukond oli lõpuks Nartsissosel ühiste kokkupuutepunktide vähesuse tõttu ja pigem vähem kui rohkem viisakalt enda hulgast lahkuda palunud, tõusis Nartsissos püsti. Ta oli keskmist kasvu mees.

Aasta kõige uncool’im raamat
Müürilehe narkonumbri kirjanduskülgedel kirjutab Jim Ashilevi Za/Umi teose „HAPKOMAH" mitte-arvustuses, et raamat ei tee narkosõltuvust cool'iks, vaid annab hääle neile, kellel pole seda kunagi olnud.