Müürileht

Müürilehe juuninumbris andis ajalehe erakorraline esoteerikatoimetus iga tähtkuju esindajaile pilvisel Eestimaa suvel nautimiseks lugemissoovitusi. Riskides Müürilehe oraaklite pahandamisega, eirasin nende soovitusi enda tähtkujule ning valisin hoopiski kaaludele mõeldud teose, Miranda July „Esimese paha mehe”.

Järgnev sündmuste ahel toimus ajal, mil Nartsissos ei olnud veel müüt, vaid üks endassetõmbunud mees, kes elas perekonna ja sõpradeta. Tema minimaalsete väljapoole suunatud intentsioonidega elu äratas tundmuse talumatust üksluisusest, mida oli silmale valus vaadata. Kui kogukond oli lõpuks Nartsissosel ühiste kokkupuutepunktide vähesuse tõttu ja pigem vähem kui rohkem viisakalt enda hulgast lahkuda palunud, tõusis Nartsissos püsti. Ta oli keskmist kasvu mees.

Müürilehe narkonumbri kirjanduskülgedel kirjutab Jim Ashilevi Za/Umi teose „HAPKOMAH" mitte-arvustuses, et raamat ei tee narkosõltuvust cool'iks, vaid annab hääle neile, kellel pole seda kunagi olnud.

Mait Vaigu kogust „Meeleparanduseta” proosatekste lugedes hämmastud ikka ja jälle, kui võimas võib olla hea kirjandus – peast lendavad tahtmatult kohe läbi sellised suurkujud nagu Mann, Dostojevski, Bunin, Kafka ja muidugi ka kaunis ületamatu laulusõnade kirjutaja Mait Vaik ise.

Mait Vaik avaldas sel aastal oma neljanda raamatu, jutukogu „Meeleparanduseta”, milleni me lõpuks intervjuulõngaga muidugi ka jõuame, aga peaasjalikult räägime kõigest muust: muusikast, kriitikast, droogidest, Jumalast… Ja muidugi igavusest.

Paljud meist on üles kasvanud Mait Vaigu laulusõnadega, teismelistena Metro Luminali ja Vennaskonda kuulates näiteks. Septembrinumbris saame vastused küsimustele, mis suhe Vaigul õigupoolest kristluse või religiooniga on, kuidas ta eelnimetatud legendaarsetesse muusikakollektiividesse sattus, kui palju lugusid on ta kirjutanud joobes peaga (vähe, kui üldse) ja kuidas võib igavus olla produktiivne.

Täna, 5. septembril kella viiest õhtul kella kolmeni öösel loetakse Draama avaõhtul Aparaaditehases Tartu Erinevate Tubade Klubis ette Jim Ashilevi värsket raamatut „Armastuskirju teatrile”.

Feministeerium avab loovkirjutamise õpitoad, kus tehakse praktilisi loovus- ja kirjutamisülesandeid ning luuakse teksti, mida hiljem edasi arendada. Ülesanded aitavad jõuda südamelähedaste teemadeni ja läbida kirjutamistakistusi, et julgustada kirjutajaid ühiskondlikust arutelust osa võtma.

Oma esimesel eluaastal vanemate hõlma all Keeniast Suurbritanniasse rännanud Warsan Shire’i keel lõikab kui žilett kõige õrnematesse kohtadesse. Noor autor jutustab teekondadest ja traumast nii naisena Aafrikas kui immigrandina Euroopas. Taasavaldame tema eesti keelde tõlgitud luuletused.

Kirjanik Mihkel Mutt ja kulturoloog Tõnis Kahu arutlevad Jan Kausi modereerimisel Ööülikoolis Orwelli, Huxley ja McLuhani näidetel kirjanduslike düstoopiate ja nende ühiskondliku olemuse üle.

Müürilehe juuninumbris seab värsse ritta Aapo Ilves.

Ilmar Taska „Pobeda 1946” on kirjutatud samanimelise novelli järgi, mis võitis paar aastat tagasi ajakirja Looming novelliauhinna. Romaanina jätkab „Pobeda” sealt, kus novell pooleli jäi, mängides aja haavu ja traumasid välja erinevates ühiskonnakihtides lihtrahvast eliidini, keskendudes ennekõike küsimusele, kuidas pääseda KGB kombitsatest.