Müürileht

„Linnalegend” on seni peamiselt näitekirjanikuna tuntust kogunud Piret Jaaksi esimene proosakogu, mille eest autor novembri lõpus ka Betti Alveri debüüdipreemia võitis.

Novembrilehes luuletas „hull horvaat” Željko Barišić, keda võib lihas ja luus kuulama minna tänasest laupäevani Tartus vältaval poetry slam'i ehk luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlustel. Horvaadi keelest tõlkis Rauno Alliksaar.

Mudlum tekkis me kirjanduspilti kuidagi äkitselt, alguses pisut servapidi ja kobamisi, mittekonventsionaalselt, ZA/UMi kaudu. Selleks et Mudlumi kui nähtuse ja Made kui inimesega pisut paremini tuttavaks saada, uurisime ja urgitsesime pisut tema vaadete kohta kirjandusele, kriitikale, elule endale.

Jaan „Hullunud Tartu” Malin on juba aastaid Taaralinnas TarSlämmi-nimelisi poetry slam’i võistlusi korraldanud ning nüüdseks on ta nii kaugele jõudnud, et just Tartus peetakse 19.–21. novembrini luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlused (European Poetry Slam Championship), kus pea 20 riigi meistrid omavahel luulelugemises mõõtu võtavad.

Barthes’i fragmentaarium on küllap bartheslik: fragmentaarne niikuinii, aga ikkagi tervik, lõpu ja algusega, juhtides meid mingisugusel neemelopilikul subjektiiv-objektiivsel (positiiv-negatiivsel) moel läbi Barthes’i elu ja kirjutust (écriture) saatvate erinevate märksõnade rägastiku.

„Pühamäe” lugu jutustatakse toataimedele. Nemad kuulavad kannatlikult vaikides, oodates peatükkide vahel vaid sõõmukest vett ehk. Aga seda nad ei saa. Õnneks on lugu lühike ja taimekesed ära närtsida ei jõua. Hiljem kindlasti närtsivad, aga sellest me enam ei kuule. Raamat saab enne otsa.

Suve viimastel päevadel ilmus eesti keeles Dave Eggersi „Ring” („The Circle”, 2013), mis astub oma problemaatilise utoopiakäsitlusega dialoogi näiteks Orwelli klassikalise teosega „1984” ning Huxley võrreldavalt klassikalise „Hea uue ilmaga”, kuid oma tehnoloogiliselt nüüdisaegse käsitlusega puudutab see tänapäevasemaid inimesi ehk otsesemalt.

Usalduse ja kirjanduse suhtest võib rääkida mitut moodi. Võib rääkida usaldusest kui teemast kirjanduses: eks ole ju usaldus ja selle kuritarvitamine – altvedamine ja reetmine – maailma kirjanduses üks iidseid suuri teemasid, mütoloogiatest Shakespeare’ini, modernse ajastu rohketest reetmislugudest rääkimata. Aga samuti võib käsitleda usaldust kui kirjandusvälise maailma suhet kirjandusega.

Sel reedel, 23. oktoobril kell 18.30 on lugeda harrastajatel põhjust koguneda Viru Keskuse Rahva Raamatusse, kuna Jim Ashilevi esitleb oma värsket romaani „Kehade mets". Raamatuesitlusel vestleb autoriga tema kirjanduslikuks vennaks ristitud Sass Henno.

Iker Orbáiz on kaootiline päevavargast luuser, kes armastab juua õlut ja ihkab saada kirjanikuks. Ángel Biedma on kuiv ja metoodiline arst, keda tõmbab Ikeri elujõu ja andekuse poole – ja ka tema armastab õlut. Alcaén Sánchez on silmapaistmatu kindlustusagent, kes pole oma elus midagi saavutanud. Ka tema armastab väga õlut. Need kolm meest on hispaania kirjaniku Benjamin Prado lühiromaani „Lumes on tühjus” peategelased.

Müürilehe septembrinumbri värsid valas paberile Jaan Pehk.

Seekordses ;paranoia veerus avaldame katkendi Taavi Noveki veel ilmumata romaanist (ilmselt „Kuma”). Juttu tuleb kolmest kanast, autodest ja alkohoolikutest. Peatükk lõppeb õnnelikult.