Müürileht

Oleme nähtavasti tunnistajaks sellele, et naisautorite kirjutatud teoseid – näiteks ajaloolist proosat – on hakatud eesti kirjanduses varasemast rohkem märkama ja tunnustama, sealjuures ehk mitte enam üksikteoste, vaid laiema nähtusena. Mis on selle fenomeni põhjused (ja tagajärjed) ning millest jääb veel vajaka?

Minevikuulme tulevikunägemused ei realiseeru kunagi täielikult, kuid nende vaatlemine pakub olevikus omalaadset virgutavat võrdlusmomenti – head võimalust mõelda sellele, mis tegelikus ajaloos on läinud teisiti, mis (kaugegi analoogia korras) sarnaselt ning mis jääb sõltumata daatumist ikka veel tulevikuliselt aktuaalseks.

Lugu Preobraženskoje küla kangelase koju saabumisest.

Kristel Rebane luuletab sellest, kuidas parema elu nimel võimlema peab.

Jan Kausi proosapalas kohtuvad nõidus, geopoliitika ning isaarm.

Kirjanike Liidu esimehega kirjandusest ja rahast, äraelamisest ja ellujäämisest, ajaloost ja tema (neetud) tsüklitest, aga ikka ka rõõmust ja meelerahust.

Homsetele toimetustele võiks kõlvata ka homne varn.

Kuidas tuua kokku kimp vaikivaid poeete, kes paneks aluse noorte Balti kirjanike võrgustikule? Kavaluse, bürokraatia ja püromaaniaga.

Jaak Tombergi uurimus aitab ulmekirjanduse vabastada stigmadest, mis seda on pikalt saatnud, paigutades teadusulme n-ö kirjanduse sisse, mitte tema äärealadele.

Joanna Ellmann kutsub lugeja tumedasse linna ja meresügavustesse.

lugu eikellestki, eikelleltki, eikusagil, eikunagi

"Ribadeks tõmmatud linna" näol on tegu kirjandusajaloolise dokumendiga, kunagise loomeelu jäädvustusega, kuid sellele vaatamata on Sven Vabari debüütkogumikul teatav mitte-veel-päris-valminud mekk juures.