Müürileht

Äädikakärbsed on väikesed tüütud putukad, kes tunduvad ilmuvat eikuskilt kohe, kui unustad lauale pooliku õuna või lõhkikukkunud ploomi. Äädikakärbsed on kummalised, nende lend kaootiline ning neist ei saa kuidagi lahti, mitte enne, kui moosikeeduhooaeg on läbi.

14. aprillil algusega kell 17.00 toimub Tartu Kirjanduse Majas Eesti Kirjanduse Seltsi 2014. aasta algupärase kirjanduse ülevaatekoosolek, kus tehakse kokkuvõtteid ning jagatakse lugemismuljeid.

Arutamisel on novellide ja romaanide tekkelood, kuidas tõlkida iseennast, aga ka see, kuidas (mitte) kirjutada lapsepõlvest Mustamäel. Juttu tuleb muu hulgas Mehis Heinsaarest ja Rein Veidemannist. Ja naiseksolemisest ja naistest kirjanduses, seda ka.

Rohkem kui sajandi kasutuses olnud mõiste „maastik” on geograafiakesksusest väljunud ning laienenud paljudesse erinevatesse valdkondadesse. Eestikeelsetest seni mahukaim kultuurigeograafia ja mälu-uuringutega seotud arutlusi koondav artiklikogumik „Maastik ja mälu” keskendub Eesti maastikulise pärandi võtmeteemade avamisele.

Mart Kivastik esitleb Tartus ja Tallinnas oma uut novellikogu „Autoportree naise ja hobusega”.

21. märtsil on rahvusvaheline luulepäev. Nagu juba tavaks saanud, korraldab Tallinna Keskraamatukogu sel puhul Luulemaratoni.

Läti venekeelse luulerühmituse Orbita tekstide eestikeelse kogumiku ilmumise eel küsis Jayde Will rühmituse liikmetelt Artūrs Puntelt, Sergei Timofejevilt, Semjon Haninilt, Vladimir Svetlovilt ning nende mänedžerilt Inga Bodnarjukalt, millises kultuurikontekstis sai Orbita tegevus alguse, mis on tegutsemisaja jooksul rühmituse töös muutunud ning mida liikmed esinemiste puhul väärtustavad.

Eda Ahi „Julgeolek” on petlikult tagasihoidlik ja malbelt hallikas raamatuke, mille kaante vahele on julgelt trükitud suuri sõnu armastusest, klassikast ja elu olemusest üldse, aga ka natuke vaiksemaid luuletusi.

„Pariisile ei tule iial lõppu” on intellektuaalne monoloog, mis jutustab ühe sulemehe teekonnast oma esikromaanini. Teoses kõneldakse palju kirjandusloost, jagatakse õpetussõnu noortele kirjutusmasinaomanikele ning ühtlasi tehakse ka kummardus Pariisi ja Ernest Hemingway’ poole.

Oktoobri lõpus jõudis eesti lugejateni ligi 500 lehekülge eksootikat. Orientalisti Märt Läänemetsa tõlgitud hiina kaasaegse kirjanduse ilmselt tuntuima autori Mo Yani romaan „Punane sorgo” pälvis tähelepanu ka kirjandusaasta kokkuvõtetes. Miks „Punane sorgo” seda väärib?

Kultuuriblogi Kaktus on omaalgatuslik veebiväljaanne, mille eesmärk on lasta kõlada noorte kultuuri- ja kriitikahuviliste arvamustel. Kaktuse peatoimetaja Paul Raud vastab Müürilehe küsimustele.

„Minu meelest ei pea kirjandus olema see, mis annab sulle mingisuguse tõe või õpetuse, mida teha joodikust mehe või lolli naisega. See ei ole kirjanduse eesmärk. Võiks olla ikka midagi laiemat. Näiteks see, kuidas täita jumalakujulisi auke hinges, mida teaduse, inimeseõpetuse, geenitehnoloogiaga jne ära seletada ja täita ei saa.”