Müürileht

Kel soov kuumal suvepäeval Tartu linnas pisut varjulises kohas viibida, neile võib kindlasti soovitada jalutuskäiku Vanemuise tänavale, kus saab vaadata Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu raamatunäitust „Kahel pool piiri: paralleelid ja vastandid”. Õpetlikult kõrvuti on seal näha valikut Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaja jooksul välja antud kirjandusest siin- ja sealpool Eesti-Vene riigipiiri.

Täna, 17. juulil algusega kell 19.00 esitleb eksperimentaalkirjandust avaldav kirjastus ;paranoia Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis uut teost – kuraatori ja kunstikriitiku, EKKMi juhi Anders Härmi raamatut „Kolm isamaalist kõnet”. Lisaks raamatuesitlusele laiavad EKKMis samal õhtul aset kahe filmi linastus, vestlus autoritega ja pidu.

2014. aasta juunis ilmus raamat pealkirjaga „Sõbralik semiootika: Semiosalongi tekste aastast 2011-2014”. Ent see, mis on paberil, on vaid osa neli aastat kestnud elavast Semiosalongi seminarisarjast, mille peamiseks eestvedajaks on olnud Tartu Ülikooli semiootikatudeng Piret Karro. Ajasime natuke juttu Semiosalongi ja semiootika teemal.

Müürilehe juuni/juuli pabernumbri luuletuste autor on Hõbe Ilus. Kõik tekstid nüüd ka siinsamas veebilehel.

„Hetkeseisuga võib „Harbini ööliblikaid” pidada Andrei Ivanovi kõige paremaks teoseks, olgugi et see on halastamatult masendav ja piinav lugemine, kus ühelt poolt ei toimu midagi ning teisalt jookseb silme eest läbi terve tegelaste elu.”

Spordiarst Kaarel Maramaa armastas töölt koju tulles aeglaseid õhtupoolikuid. Talle meeldis einestada vaikse muusika saatel ühes naise ja tütardega, ajada nendega tunnikese juttu, kuulata ära, millega nad päeval tegelenud on, ja minna siis oma kabinetti kas mõnda vana laevamudelit restaureerima või jutukogu lugema. Kaarlile meeldisid eriti klassikalised vene jutumeistrid, nagu Aleksander Kuprin, Nikolai Leskov või Tšehhov.

Mis on eksperimentaalkirjandus, kuidas seda mõista ja miks peaks see huvitama kedagi teist peale eksp-kirjanike endi? Müürileht alustab koostöös ;paranoia kirjastusega Eesti esimese eksperimentaalkirjandust käsitleva veeruga, et murendada ja kummutada valdkonda ümbritsevaid kivistunud arusaamu ning teadmatusest tulenevaid müüte. Eksp-kirjanduse keelest ning retseptsioonist Eestis räägib ;paranoia asutaja kiwa.

Siinsete „leitud luuletuste” autor on Hillar Künnapas. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis sotsioloogiat; praegu elab tagasitõmbunult oma kodukandis Pärnumaal. Tegelenud omal käel filosoofia ja keelte õppimisega, on ta muuhulgas tõlkinud vene keelest Nikolai Berdjajevi tekste. Luuletused on valminud suure sürrealisti André Bretoni assamblaažide eeskujul kasutades kääre, liimi ja vanu ajalehti.

„Lingvistiline mets” on vaadeldav iroonilise esseistika tunnuseid kandva teosena, mille keskme moodustab kujundlik mitmekesisus.

On emadepäevaeelne vihmane laupäev. Tõmban end tugitoolis mõnusasti kerra ja asun Jean-Claude Mourlevat’ „Ookeani kutset” lugema. Tegelikult hüppan pea ees tundmatusse vette.

Eesti ja teiste maade eksperimentaalkirjandust välja andev kirjastus ;paranoia esitleb sel nädalal oma kuuendat trükist – Tartu psühhedeelseks geeniuseks tituleeritud Psaiko uut raamatut „PSAIKO”. Esitlused toimuvad kolmes linnas: Tallinnas, Pärnus ja Tartus vastavalt täna, homme ja ülehomme. Raamatuesitlused toimuvad etenduste vormis, kus peaosas on Kanada trubaduur Dora Bleu.

Andrus Kivirähkile anti eile õhtul üle Prantsuse fantaasiakirjanduse auhind „Le Grand Prix de l’Imaginaire” parima välismaise romaani kategoorias. Kivirähk sai auhinna oma romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” eest, mis on olnud Prantsusmaal erakordselt menukas alates selle ilmumisest möödunud aasta algul.