Müürileht

"Ribadeks tõmmatud linna" näol on tegu kirjandusajaloolise dokumendiga, kunagise loomeelu jäädvustusega, kuid sellele vaatamata on Sven Vabari debüütkogumikul teatav mitte-veel-päris-valminud mekk juures.

Uue aasta esimesed karged luuleread pärinevad Mia Raua sulest.

Maarja Pärtna kirjutab väljaveninud kampsuni ja musta niidiga paigatud botaste alandavast haardest.

Vestleme värske debütandiga kirjanduse köögipoolest, vahust, õhust ja õrnusest, muidugi armastusest, aga ka konservatismist ja fundamentalismist, traditsioonide kaitsmisest, moraalselt õigustamatutest privileegidest ja viimaks sellest, mis on ja mis ei ole päris raamat.

Jalutame koos Martin Alguse luulega mööda Pariisi.

Mirjam Parve debüütluulekogu „Varjukeha” käsitleb, nagu pealkirigi osutab, kehas ja kehana olemist, valgustades inimkogemuse hämaralasid sõnatundliku huumoriga.

Paistab, et pikk ja kole koroonaaeg andis meile vähemalt ühe hea asja: Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni. Aga toetavat kogukonda võivad igas vanuses kirjutajad ja loojad otsida ju ka muul ajal. Palusime EKLi noortesektsiooni praegusel juhil kirjutada mõne sõna kollektiivi tähtsusest.

Riste Sofie Kääri luules keerlevad sõprusest mällu sööbinud pildid.

Kas on võimalik ise mõista, et ollakse suur paks šovinist? Kas eri sugudele kehtivad erinevad vooruslikkuse pügalad? Miks peab olema vaga ja vooruslik?

Tõnis Vilu otsib erateede rägastiku vahelt rannajoont.

Janika Läänemetsa juulikuu tekstid jutustavad rekordkuumadest suvedest, ohvritulest ja vihma mälust.

Kauaoodatud suvi on taas meie õuele sõudnud, võib-olla esmapilgul isegi suurema n-ö pauguga, kui loota/karta võis, seega on päevakorrale kerkinud taas kolm igipõlist suvemuret: 1) palav!, 2) sääsed! ja 3) mida ometi järgmiseks lugeda!?