Müürileht

Kirjanike Liidu esimehega kirjandusest ja rahast, äraelamisest ja ellujäämisest, ajaloost ja tema (neetud) tsüklitest, aga ikka ka rõõmust ja meelerahust.

Homsetele toimetustele võiks kõlvata ka homne varn.

Kuidas tuua kokku kimp vaikivaid poeete, kes paneks aluse noorte Balti kirjanike võrgustikule? Kavaluse, bürokraatia ja püromaaniaga.

Jaak Tombergi uurimus aitab ulmekirjanduse vabastada stigmadest, mis seda on pikalt saatnud, paigutades teadusulme n-ö kirjanduse sisse, mitte tema äärealadele.

Joanna Ellmann kutsub lugeja tumedasse linna ja meresügavustesse.

lugu eikellestki, eikelleltki, eikusagil, eikunagi

"Ribadeks tõmmatud linna" näol on tegu kirjandusajaloolise dokumendiga, kunagise loomeelu jäädvustusega, kuid sellele vaatamata on Sven Vabari debüütkogumikul teatav mitte-veel-päris-valminud mekk juures.

Uue aasta esimesed karged luuleread pärinevad Mia Raua sulest.

Maarja Pärtna kirjutab väljaveninud kampsuni ja musta niidiga paigatud botaste alandavast haardest.

Vestleme värske debütandiga kirjanduse köögipoolest, vahust, õhust ja õrnusest, muidugi armastusest, aga ka konservatismist ja fundamentalismist, traditsioonide kaitsmisest, moraalselt õigustamatutest privileegidest ja viimaks sellest, mis on ja mis ei ole päris raamat.

Jalutame koos Martin Alguse luulega mööda Pariisi.

Mirjam Parve debüütluulekogu „Varjukeha” käsitleb, nagu pealkirigi osutab, kehas ja kehana olemist, valgustades inimkogemuse hämaralasid sõnatundliku huumoriga.