Müürileht

Piret Põldveri read kõnelevad asise elu sisse mattunud vabadusihast.

Hoiatus! Seda teksti ei kirjutanud inimene, vaid robot. Kuna siinkohal on selle äratrükkimise mõte esmajoones nimelt selles, et näidata, kuidas ja millist proosakirjandust ChatGPT teha „oskab”, on seesinane tekst erandkorras ka täiesti (keele)toimetamata.

Fragmendid eksoskelettide ehitamisest ja betoonkoridorides ekslemisest, assehole’susest ja patriarhaarsest tunnustusest, ulmekirjandusest, Vahingust ja oma laulu leidmisest.

Mõnikord ei olegi kõige õõvastavamad otsesed kirjeldused inimsöömisest endast, vaid koll võib olla palju hirmuäratavam siis, kui ta kusagil vihjamisi luurab.

Pihelgas otsib ridade kaudu vastuseid kahele vägivalda puutuvale küsimusele.

Veebruarinumbris paneb Jüri Kolk luuleridadesse jumaldamise fenomeni.

Maia Tammjärv kirjutab Müürilehe sünnipäevafestivalil esineva Andri Snær Magnasoni raamatust „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”.

Veebruaris Müürilehe kutsel Eestit väisav islandi kirjanik ja keskkonnaaktivist Andri Snær Magnason avab veidi oma raamatu „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust” tagamaid, kuid juttu tuleb ka raskustest ja tõrgetest ning läbipõlemisest, mis on küllap igale looduse ja keskkonna pärast sügavalt muret tundvale inimesele tuttavad.

Jaanuarikuistes tekstides nendib Mart Kangur tundeid ja tõdesid, mis vast kunagi ei muutu.

Kui teisena elamise möödapääsmatus muudab elamise tähenduse libisevaks ja selline libisemine tekitab püsiva rahutuse, siis miks mitte muuta rahutus meetodiks, küsib Jan Kaus Pessoa „Rahutuse raamatut" lugedes.

Lõhmus otsib detsembrikuu luuleridades vastuseid küsimustele lagunemisest, korrast ja vaikusest.

Piret Põldveri alkoholi ja sellest loobumist kõnetav raamat „Hoog” koosneb ühest novellist ja kaheksast intervjuust. Uurisime autorilt veidi teose ning teema tagamaade ja tehtud järelduste kohta.