Müürileht

„Stuudios” on Müürilehe värske rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime külas Tartu linnakirjaniku Paavo Matsini kabinetis.

Transgressiivne kirjandus on nähtus, millest enamik eestimaalasi on seoses Kenderi kohtuprotsessiga vähemasti kuulnud, ometi on sellekohaseid näiteid ja võimalusi hoopis rohkem. Millega on ja millega ei ole siinkohal tegu, miks me üldse piire kompavat kirjandust loeme ning missugune on transgressiivne kunstnikutüüp?

Lauri Pilteri roheline taskuraamat sobitub metsajaki taskusse, kõnetab endaga sarnast uitlejat ning haagib end siis südame ligi nagu kiuline taimeseeme varruka külge.

Märtsi luulerubriik liigub mööda põlenguid, ajajooksu ja oma surelikkuse tunnetamist.

Veebruarikuu luulerubriigis figureerivad keskkonnateadlikud peaparandajad ja purunenud šampusepudel.

Raamatuid ei pea tegelikult tingimata paberilt lugema, teinekord võib neid hoopis kuulata. Kust aga leida parimat lektüüri, kuidas mitte kaotada tähelepanu ning mil viisil (ja miks) harjutada end kuulama olmetoimingute kõrvale lisaks ajaviitekirjandusele ka klassikat?

Tõnu Õnnepalu talvepäevikus on paiguti kibedust piisavalt, kuid raamatust tervikuna siiski kibedat muljet ei jää.

Äsja ilmunud koomiksiraamatul „suur süü veeretamine kriitilisel ajal” didaktilised ambitsioonid puuduvad, kuid individuaalsed karakterid saavad avatud.

Jaanuaris tasub lugeda luulet, mis räägib juulist.

Oliver Tomingas võtab kokku 2021. aasta hoovused (pop)muusikas ja ühiskonnaelus.

Uusaastaõhtu telestuudios. Otsesaade, kuhu piltilus saatekülaline kohale ei ilmu. Just sellisest olukorrast hakkab hargnema Katrin Pautsi jutustuse veider sündmustejada.

Urmas Vadi värskest novellikogust leiab nii sitanalju, Instagrami kriitikat kui ka hulgim Urmase-nimelisi minajutustajaid.