Müürileht

leidsin hiljuti vihiku, kuhu olin kaheksa-aastaselt kirjutanud: „ma mõtlen tihti… rikkusest, surmast ja jäätisest.” praeguseks pole eriti midagi muutunud. tänu oma ettevõtjatest vanematele on mul olnud juba noorest east saati võimalik lüüa kaasa mitmes pereäris. läbi aastate on kõik tööotsad viinud mind ikka ja jälle surnuaeda.

Sulle tundus, et üleilmne võrgustik annab sullegi ihaldatud õiguse tunnustusele ja tähelepanule. Sa nägid seal oma kujutistel eluõigust ja hakkasid janunema kõikide teiste kujutiste järele.

Johanna Reinvald iroonitseb hipiliku hipsterluse üle Viljandis, mis on täis Rohelise Maja kohviku viieeuroseid ökosaiakesi, folgi propagandat, kampsunites higistamist ja viisakat parmutsemist.

Autoportreed Solarise fotokabiinis.

Vaid mõni päev enne vabariigi aastapäeva ilmusid Tallinna eri paigus reklaamtahvlitele kaadrid hävinud linnaruumist. See keerutas üles arvestatava tormi –  järgnesid sõnavõtud, mis mõistsid näituse täielikult hukka, kuid kostus ka toetavaid hääli. Istusime neljapäeva õhtul Rebeca Parbuse ja Estookiniga kohvikus maha, et veel 3. märtsini nähtavast näitusest „Hetk” juttu teha. 

Tõlkija, kunstnik, arhitekt ja lavastaja lähevad magamistuppa ja kirjutavad. Nad jutustavad oma magamisharjumustest ja ärkamisrituaalidest, unedest ja nende puudumisest. 

Andra Rahe võtab meid oma fotoesseega kaasa kõrtsu, et Tartu ööelu ja sealseid inimesi jäädvustada. Seekord jäid kaamerasilma ette Allar ja Ave.

Kunstihoone Lasnamäe paviljonis seadis end sisse Tallinna Fotokuu peanäitus „Transs” ja üle pika aja saab tehnoloogiateemalise näituse külastamisel kehalise kogemuse.

Publikumenu taotlevate näituste vahel jääb FOKU väljapanek oma malbuses varju. Professionaalselt teostatud pehmes eskapismis võib aga olla oma võlu.

Iga mahajäetud maja on kellegi mälestus. Alexei Gordin mööda neid mälestusi kondabki ja toob virtuaalsahtlist lagedale varemetest tehtud fotode paremiku.

Eelmisel nädalal avati Juhan Kuusi dokfoto keskuses publikule Aleksandra Lemke näitus „Meist”. Sanna Kartau tõmbas fotograafi avamispeolt korraks kõrvale ja uuris temalt suhete, immigrant olemise ja müra kohta.

Ave Vellesalu ja Ivar Murd sõitsid autoga läbi sügisese Ida-Virumaa, peatusid seal, kus süda kutsus, ilma käsu ja korralduseta, ning lõid sellest rännakust omamoodi armastusavalduse.