Müürileht

Kriitik ja kuraator Airi Triisberg leiab, et kui vabakutselistele loovisikutele makstakse õiglast palka – mitte stipendiumeid või litsentsitasusid –, siis lahenevad väga suures ulatuses ka sotsiaalkaitse probleemid.

„Praegu on üldsegi selline tunne peale tulnud, et mulle meeldiks olla vokalist mingis eriti tihkes ja agressiivses hardcore bändis, aga praktiliselt võimatu on leida inimesi, kellega koos midagi niisugust teha," mõtiskleb fotograaf ja muusik Alan Proosa.

„Minu kogemus on selline, et tulevik on alati osutunud palju huvitavamaks, kui ma olen osanud ette kujutada. Sellepärast püüan oma tulevikku lihtsalt usaldada,” ütleb kunstnik Kai Kaljo.

Tartu Kunstimaja kuraatori Peeter Talvistu sõnul on kultuur läbilõige ühiskonnast: ka siin on üksikemad ja vaesuse piiril toimetulevad perekonnad ja täielikult läbi süsteemi masinavärgi kukkunud nähtamatud isikud.

Noore skulptori Sarah Nõmme jaoks on aasta pakkunud loomingulist väljakutset: „Tunnen, et mu eriolukorra alguses eksisteerinud loomepõuast sai lõpuks hea sütik, andes rohkelt ainest, mida loominguliselt rakendada."

Kunstnik Alexei Gordini arvates on hakanud inimesed rohkem kunsti poole vaatama, sest galeriid ja muuseumid on suletud: „Tavaliselt ongi nii, et kui millegi enesestmõistetavus kaob, siis selle väärtus kasvab.”

Koroona on nagu paus, peale pausi on mingid asjad jälle uued ja huvitavad, elamused ehk võimsamad jne, loodab vabakutseline kirjanik ja kunstnik Margit Lõhmus.

Leida rahast rääkimiseks sobiv aeg ja viis – see on justkui omaette kunst. Raha on kunstivaldkonnas ebamugav teema, millest rääkimiseks pole välja kujunenud suhtlusprotokolli.

Eesti Vabariigi sünnipäeval sai Tartus ühes Baeri tänava 19. sajandi lõpu majas näha etendus-, heli- ja visuaalkunstnike ühisnäitust „see sinine maja Baeri tänaval”.

Saage tuttavaks maa-aluste kunstnike kogukonna Ajuokse ellukutsuja ja hiljuti Tartu 2020. aasta kultuurikorraldaja nominatsiooni pälvinud Stina Leekiga.

Töö, eraelu ja looming, privaatne ning avalik võivad kõik olla siirdatud üheks suureks ja pikaajaliseks kunstiteoseks, nagu tõestab Flo Kasearu viimase kümne aasta tegevus.

Teaduskunstist on räägitud juba aastaid, aga see on endiselt üsnagi avastamata maa. Küll uus, on see samal ajal ka unustatud vana, tagasitee loomulikkuse ja juurte juurde.