Müürileht

Animafilmi traditsiooniline roll on olnud eelkõige fantaasiate, muinasjuttude ja utoopiate kujutajaks olemine, ent nüüdisajal üha populaarsemaks muutunud digitehnoloogiad võimaldavad luua animatsiooni kaudu üha realistlikumaid virtuaalmaailmu.

Steve Jobs ja Mark Zuckerberg on omandanud juba ammu mütoloogilise oreooli. Silicon Valleyst on saanud nende Olümpos. Parim viis heeroste inimlikesse mõõtmetesse toomiseks on olnud alati huumor.

Jaan „Hullunud Tartu” Malin on juba aastaid Taaralinnas TarSlämmi-nimelisi poetry slam’i võistlusi korraldanud ning nüüdseks on ta nii kaugele jõudnud, et just Tartus peetakse 19.–21. novembrini luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlused (European Poetry Slam Championship), kus pea 20 riigi meistrid omavahel luulelugemises mõõtu võtavad.

Tallinnas on kõikidest Euroopa pealinnadest kõige rohkem kommertspinda elanike kohta. Pole põhjust arvata, et neoliberalism ehk äärmuslik kapitalism, mis USAst jõudsalt siiapoole ookeani levima on hakanud, meid ei puuduta. Soome kunstnik Jaana Kokko püüab leida vahendeid, kuidas kõike kaubastavat ideoloogiat õõnestada ja inimesi taas inimestena võtta.

Barthes’i fragmentaarium on küllap bartheslik: fragmentaarne niikuinii, aga ikkagi tervik, lõpu ja algusega, juhtides meid mingisugusel neemelopilikul subjektiiv-objektiivsel (positiiv-negatiivsel) moel läbi Barthes’i elu ja kirjutust (écriture) saatvate erinevate märksõnade rägastiku.

Täna, 12. novembril kell 18 toimub Teaduste Akadeemia saalis kunstiteoreetiku ja Oslo Kunstiakadeemia professori Jan Verwoerti avalik loeng „Whipped Cream for the Walking Dead” („Vahukoor zombidele”). Homme, 13. novembril annab Jan Verwoert Kunstiteaduse Instituudis seminari kunstist intuitiivselt kirjutamisest.

„Pühamäe” lugu jutustatakse toataimedele. Nemad kuulavad kannatlikult vaikides, oodates peatükkide vahel vaid sõõmukest vett ehk. Aga seda nad ei saa. Õnneks on lugu lühike ja taimekesed ära närtsida ei jõua. Hiljem kindlasti närtsivad, aga sellest me enam ei kuule. Raamat saab enne otsa.

Suve viimastel päevadel ilmus eesti keeles Dave Eggersi „Ring” („The Circle”, 2013), mis astub oma problemaatilise utoopiakäsitlusega dialoogi näiteks Orwelli klassikalise teosega „1984” ning Huxley võrreldavalt klassikalise „Hea uue ilmaga”, kuid oma tehnoloogiliselt nüüdisaegse käsitlusega puudutab see tänapäevasemaid inimesi ehk otsesemalt.

11. novembril esietendub Kanuti Gildi SAALis Maike ja Iggy Lond Malmborgi uuslavastus „99 Words for Void” („99 sõna tühjusele”), milles võetakse käsitlusele humanismi ja „euroopalike väärtuste” taust ning neoliberaalse poliitika tagajärjed.

Kas unenäoline planeet või fantaasia Marsist ongi ainus viis nüüdisaegsest kapitalismi-düstoopiast pääseda? „Õnnelik ruum” tähendab jõudmist seisundisse, kus su keha ei allu tarbimissunnile, vaid hoiab alal oma subjektsust. Y-galeriist on saanud varjend neoliberalistliku õuduse eest.

Musta Kasti kollektiivi ja lavastaja Kaija M. Kalveti nägemuses esietendub 8. novembril Tartus Genialistide Klubis Ingmar Bergmani üks tuntumaid ja hinnatumaid teoseid „Persona”.

Poola kunstnik Artur Żmijewski, kelle teoseid on Eestis eksponeeritud ja seejärel tsenseeritud, kirjutab VII Berliini biennaali kataloogi eessõnas, et kunst peab olema poliitiline, sest vastasel korral ei esinda see inimeste huve, vaid jääb üksikute kunstnike karjääri teenistusse. Nüüd on artiklit tänu Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele võimalik lugeda ka eesti keeles.