Müürileht

New Yorgis sündinud, kuid suurema osa elust Lõuna-Aafrika Vabariigis tegutsenud fotograaf leidis oma vastavatud näituse valguses aega, et jagada oma nägemust pildiloomest, tumedusest ja loomade sagedusel võnkumisest.

Filmimaagiat muusikaga täiustavad heliloojad otsivad viisi, kuidas vaatajale salaja naha alla pugeda, kuid mitte filmi üle võtta. Mis nüanssidega peab selles peenes töös arvestama?

Jaapani heli- ja visuaalkunstnik Ryoji Ikeda on tuntud oma hüpnootiliste andmemaastike poolest, mida võõrustab järgmised neli kuud Amos Rexi muuseum Helsingis.

Milliseid vaimse tervise probleeme on kujutatud eesti autorianimatsioonis, kui vaadata neid läbi psühholoogilise prisma?

On aeg rääkida elusuuruses Londistest Eesti filmimaastiku magamistoas – Apollo turumonopolist ning tema londi ulatusest ja raskusest. Mida kujutab endast vertikaalne monopol kinoturul ning kuidas see mõjutab Eesti filmi, kinolevi ja -publikut?

Millega (ja kuidas) tegelevad oma igapäevatöös sellised asendamatud filmimaailma asukad nagu režissööri assistent, võttekohtade koordinaator, näitlejate valija, kostüümikunstnik, järjepidaja, eriefektikunstnik ja toitlustajad?

23. ja 24. novembril etendub Paide teatris Barbara Lehtna lavastatud nüüdisooper „Monstera Deliciosa”. Tegu on Eesti-Läti koostöölavastusega, mille dramaturg on Linda Krumina ja helilooja Līva Blūma. Kohtume Barbaraga kuus päeva enne Läti esietendust – Barbara sõnul elab ta parasjagu teatris.

Mirjam Parve debüütluulekogu „Varjukeha” käsitleb, nagu pealkirigi osutab, kehas ja kehana olemist, valgustades inimkogemuse hämaralasid sõnatundliku huumoriga.

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord räägime Full of Junk Designi loojate Pille-Riin Lillepalu, Gerda Sülla ja Liisa Lilienthaliga kultuuriürituste taaskasutuse põhimõttel valmivast kujundusest.

Samal ajal kui publik kinosaalis liikuvate piltide maagilisse maailma ära kaob, hakkab projektsiooniruumis paralleelselt jooksma üks teine film, mis võib sarnaneda nii märuli kui ka kitchen-sink-realismiga.

Kultuuripoliitika tendents käsitleda kunsti selle väärtusest kaugemale ulatuva hüvena peegeldab selle rahastuse individualistlikke aluseid, heites nii varju kunsti poliitilisele potentsiaalile ning alahinnates kunstnike loomingulist panust. Kokkuvõttes ei ütle see midagi selle kohta, kuidas kunsti luuakse ja kes seda teevad.

Kui Eestisse 20. sajandi alguses esimesed kinod tekkisid, ei tervitanud kõik värsket nähtust sugugi kiidusõnadega. Lisaks muule nähti selles moraali õõnestajat ja seda seostati kuritegevuse kasvuga.