Müürileht

Kellele tundub Pärnu praegu pommiauguna, siis põhjusega – 90ndatel toimus seal plahvatus, kus lühikese aga intensiivse perioodi jooksul toimus kunstis suur pööre, eesotsas performance-rühmitusega Non Grata.

Müürilehe septembrinumbri värsid valas paberile Jaan Pehk.

Tartu Kunstimajas sügise hakul avatud olnud Eda Lõhmuse näitusele „Põld / Field” oli maalide ja videote kõrval toodud eksponeerimiseks toatäis mulda. Tartu Ülikooli filosoofiadoktorant Henrik Sova kirjutab, mida põld kunstis tema jaoks tähendab.

Seekordses ;paranoia veerus avaldame katkendi Taavi Noveki veel ilmumata romaanist (ilmselt „Kuma”). Juttu tuleb kolmest kanast, autodest ja alkohoolikutest. Peatükk lõppeb õnnelikult.

Ooperi taasesitamine elava laiba meetodit kasutades, minutilistest performance’itest koosnev postdigitaalne ajakiri, vaguniplatvormile ehitatud saun – selliste ülesannetega pidid graafilised disainerid Asteriski suvekoolis rinda pistma.

Radikaalsete poliitiliste aktsioonide poolest tuntud vene performance-kunsti rühmituse Voina presidendiks kutsutud liige Leonid Nikolajev suri nädalapäevad tagasi 31-aastaselt õnnetuse tagajärjel.

Tänavusel suvel ei näinud kinolinal karmimat alkohoolikut kui menukomöödia „Nagu hunnik õnnetust” peategelane Amy, krapsakas kahekümnendates ajakirjanik, kes on teinud kindla otsuse täiel rinnal elu nautida ja mitte raisata aega millelegi nii tüütule kui püsisuhted.

Dokumentaalfilm „One Little Pill” toob rõõmustavaid uudiseid joomisega võitlejatele, sest imeravim selle raske haiguse vastu on leitud. Kuid kas kõik ongi nii ilus ja lihtne, kui paistab?

Alkohol on lahe. Alkohol on seks. Alkohol on rock’n’roll. Alkohol on armastus. Alkohol on enesekindlus. Alkohol on pidu. Ja eestlased pole sugugi ainsad, kes kogu selle lahedusega kimpus on, nagu näitab oma debüütfilmis nooruke britt Arthur Cauty.

Elektriteater kolib homme, 26. septembri õhtul Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli saali, et pakkuda publikule harukordset võimalust vaadata elava muusika saatel Fritz Langi meistriteost „Metropolis”. 1927. aastal loodud tumma ulmefilmi ilmestab kohapeal instrumentaalansambel Phlox.

Hanna Brotherus on soome koreograaf, kelle loominguline eesmärk on sõna otseses mõttes inimeste elude muutmine. Kui kunsti käes on võti inimeste avamiseks, siis tantsukunst õpetab iseennast aktsepteerima. Seda on Brotherus õpetanud nii põgenikele, puuetega inimestele kui ka Lõuna-Korea emadele.

Müürilehe ringkäik sel aastal kümnendat sünnipäeva tähistanud Disainiöö festivalil Heliose kinos, Kultuurikatlas ja EKA uues hoones.