Müürileht

Täna, 25. veebruaril kell 10.00—11.30 peab Eesti Kunstiakadeemia Estonia pst 7 hoones, ruumis E-426 avaliku loengu Kanada fotograaf Jo-Anne McArthur.

Kumu, kus näeb kunsti nii üle-eelmisest sajandist kui teoseid, mis äsja kunstniku stuudiost kohale jõudnud, otsib 15–25-aastaste noorte hulgast partnereid, kellega koos arutleda, mis neile huvi pakub ja kuidas võiks koos Kumuga edasi tegutseda. Selle jaoks on muuseum ellu kutsunud noori kaasamõtlejaid koondava Kumu noorteklubi.

Eda Ahi „Julgeolek” on petlikult tagasihoidlik ja malbelt hallikas raamatuke, mille kaante vahele on julgelt trükitud suuri sõnu armastusest, klassikast ja elu olemusest üldse, aga ka natuke vaiksemaid luuletusi.

Briti päritolu filmikriitik Laurence Boyce heidab pilgu eelseisvale Oscarite jagamisele ja vaatab lähemalt parima filmi auhinna kandidaate.

Eile õhtul Kumus avatud näitusel on üleval nii maailmakuulsate kunstnike popstaariportreesid kui kodukandimuusikute esinemistehnikat ilmastuntud moešõudelt, ent nende ümber tekitab kõhedat äratundmisrõõmu Eesti 1990ndate foto- ja videokunst, milles kombatakse ilu, sündsuse ja vaimse tasakaalu piire.

28. veebruaril algusega 13.00 toimub kino Artise kohvikus filmikriitika teemalise üritustesarja esimene töötuba pealkirjaga „Tabud ja tavad eesti filmikriitikas”. Üritusel käsitletakse filmikriitikat läbi päevakajaliste filmitekstide, täpsemalt tulevad arutlusele äsja esilinastunud ajaloolist draamat „1944” käsitlevad kriitikatekstid. Diskussioonis osaleb ka režissöör Elmo Nüganen, kes räägib sellest, millist rolli filmikriitika tema kui lavastaja jaoks mängib.

„Pariisile ei tule iial lõppu” on intellektuaalne monoloog, mis jutustab ühe sulemehe teekonnast oma esikromaanini. Teoses kõneldakse palju kirjandusloost, jagatakse õpetussõnu noortele kirjutusmasinaomanikele ning ühtlasi tehakse ka kummardus Pariisi ja Ernest Hemingway’ poole.

Täna, 19. veebruaril kell 19.00 näidatakse Kumu auditooriumis üht esimestest dokumentaaldraamadest filmikunsti ajaloos. Nõiakunsti, deemonite ja eksortsismi ajalugu ja mütoloogiat käsitlev „Häxan” püüab luua tõetruud pilti keskajal valitsenud paganlikest kultuuriilmingutest ja nõiakunstiga seotud uskumustest.

Tänu intensiivsetele seksistseenidele ning heale klapile peaosatäitjate vahel on „Viiskümmend halli varjundit” mõnevõrra stimuleeriv ja seega mitte täielikult igav, kuid filmil napib subtiilsust ja sel pole väga palju pakkuda intellektuaalses plaanis, jättes lõpuks sisse ebapiisava tunde, et see vastas küll ootustele, ent võiks olla palju enamat — liigutavam, äärmuslikum ja pretensioonikam.

Tallinna Kesklinna noortekeskus koostöös laste- ja noortefilmide festivali Just Filmiga alustab 20. veebruaril 16–26-aastastele filmihuvilistele suunatud filmiklubi, mis tutvustab filminduse erinevaid külgi ja aitab noortel jala filmimaailma ukse vahele saada.

Oktoobri lõpus jõudis eesti lugejateni ligi 500 lehekülge eksootikat. Orientalisti Märt Läänemetsa tõlgitud hiina kaasaegse kirjanduse ilmselt tuntuima autori Mo Yani romaan „Punane sorgo” pälvis tähelepanu ka kirjandusaasta kokkuvõtetes. Miks „Punane sorgo” seda väärib?

Ulrich Seidli meeldesöövivate piltidega dokfilm „Keldris” jutustab Austria väikekodanlike perede salaeludest ja näitab, et heaoluühiskond oma näilisesse turvalisusesse uinutavas ettevaatlikkuses võib inimveidrusi silma eest peita, kuid ei kaota neid ära.