Müürileht

17. juunil toimub Põhjala pruulikojas ja klubis HALL ERKI Moeshow, kus on võimalik näha neljateistkümne noore moekunstniku loomingut. Uurisime neist kolmelt, mis on olnud nende kollektsioonide tõukejõuks.

Sõda ei kao, vaid muutub ühest olekust teise.

Aeglase mõtteviisi väärtustamine on sündinud taipamisest, et ressursid saavad ükskord otsa ja see on meie kujundada, millal see hetk saabub. Nii peame ka ümber mõtestama harjumuse „kiiresti, kohe ja odavalt”.

Hiljuti Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus avatud helikunsti näituse „Sõna saab heli” raames kutsusime ankeedivaibale oma uusi teoseid eksponeerivatest Eesti helikunstnikest neli.

Luule väljendab kunstiliste taotluste kõrval alati tajutavat isiklikku tõde. Selle tõe sünni taga seisab hulk teisi autoreid, aga ka kogemusi, ja seletamatu lääts, mis jätab mõned sõnad tallele ja teistel laseb kustuda. Vajadus sügavalt ja hirmuta kogetud tõdede järele kannustaski koostama loomingulist sugupuud.

Kirjatüüpidesse, mis vaatavad meile vastu tänavasiltidelt, raamatutest või suveniiridelt, ei pruugi tavavaataja põhjalikult süvenedagi, kuid nende sünni taga on enamasti kaalutletud tööprotsess. Mis on tänapäeva fondiloome eripärad ja mis eristab Eesti kirjakunsti muu maailma omast?

Kehalised vaevused, lihastesse jäänud traumamälestused ja ebakindlused, mida meie füüsiline vorm tekitab, võiksid kõik tekstilisest tähelepanust võita. Kirjanik ja kirjandusterapeut tutvustab keha ja tekstiloome sidemeid ning pakub välja harjutusi esimeste sammude tegemiseks.

Seekordne proosapala viib lugeja Bolti taksosse, mille tumedanahalise sohvri ning põletushaavadega kaasreisija vahel hakkab hargnema pingestatud luuleanalüüs.

Äsja Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus avatud helikunsti näituse „Sõna saab heli” raames kutsusime ankeedivaibale oma uusi teoseid eksponeerivatest Eesti helikunstnikest neli.

Etüüdikogumiku „Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest” koostajad on lisanud eesti kirjanduslukku siit kaua puudu olnud peatüki.

Üldisest ühiskondlikust lahtiühendatusest, kirjanduse vähenevast mõjust ja nähtavusest, loomeinimeste elutingimustest, Eesti venekeelse kirjanduse olukorrast, kaotatud põlvkonnast ja selle kõige kohal kummitavast klaaslaest.

Iga Ameerikasse väljarännanu taasloob Kolumbuse müüti – vaid harva leitakse eest see maa, mida otsima on asutud. Kaht sellist eksirännakut kirjeldabki eestivene kirjanik Ilja Prozorov oma Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud lugudes „D train” ja „Roheline piinapink”.