Müürileht

Nii nagu kriitikuil on õigus arvustada autorite teoseid – kui vaja, siis kriitiliselt –, on ka autoreil õigus arvustustele reageerida. See käib asja juurde, solvumisest ja konfliktidest sellel põllul lõplikult ei pääse. Mis aga juhtub siis, kui naiskriitik arvustab kriitiliselt naiskirjaniku teksti!?

Kuna täiuslikkusest pole mõtet rääkida, ilma et ta oleks täielik, saakski justkui lause olla täiuslik vaid siis, kui ta on ühtaegu nii korrelatiivne, õpetlik kui ka ilus. Jah, esmalt hakkame mõtlema kirjapandud lausetele, aga meenutagem näiteks sotsiaalmeedia vaidluste kirjapandud lauseid… Võib-olla leiab ülima võimaliku täiuse hoopis väljaöeldud lausest?

Äsja Tallinnas Telliskivis avatud helikunsti näituse „Sõna saab heli” raames kutsusime ankeedivaibale oma uusi teoseid eksponeerivatest Eesti helikunstnikest neli.

Mai esimesel nädalal tulid Tallinna ühe poliitilisemalt enimlaetud tänava asukad tartlastele koju kätte. Kanuti Gildi Saali Ümberlülitus kätkes endas nii kohalike kui ka väliskunstnike lavastusi ning taotles etenduskunsti tutvustamist ja kommunikeerimist.

Kui „Kassett ‘90” tüdrukud tooretel 90ndatel nümfidena halastamatu kriitikamaailma ette astusid, said nad muidugi mõistmist ja kiitust, kuid ka vastu päid ja jalgu. Uuel aastatuhandel ootas ees patroniseeriva kriitika aeg, paralleelselt kasvas „luuletaja pea” kiuste kriitikuks ka nii mõnigi poetess.

Mis ühendab pea peale keeratud naerunägu, tsüklonisümbolit ja virsikupilti? Nende otseste ja sotsiaalselt jagatud tähenduste vahel on huvitav lõhe, mille on loonud meie jagatud vajadus mänguliselt suhelda.

Liisa Saaremäel ja Florian Wahl koos laval – see tundub nüüd, kus see juhtub, täiesti loogiline.

Kuna „Artefakturism: farsid ja varemed” on välja reklaamitud kui lavastus kollektiivsest mälust, hakkab juba esimestest minutitest ketrama kujutlus mingist vahendatud kogemusest ning kerkib küsimus selle ja tõelisuse vahekorra kohta.

Tervistav teekond meie endi psüühesse. Kunstiteosed, mis töötavad läbi meie ümberdefineerimata regiooni allasurutud kollektiivseid traumasid.

Maikuus Prima Vista kirjandusfestivali väisava 1967. aastal Ida-Saksamaal sündinud kirjaniku Jenny Erpenbecki teostest on seni eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: lühiproosat koondav „Vana laps ja teisi jutte” (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili) ning ajaloolis-ulmeline romaan „Viimsepäeva õhtu” (Gallus, 2021, tlk Terje Loogus). Erpenbeck on tegelenud oma loomingus eelkõige just 20. sajandi ajalooga, mille jäljed, nagu selgub järgnevast, huvitavad teda kõige enam ka Eesti puhul.

Piret Põldveri read kõnelevad asise elu sisse mattunud vabadusihast.

Kelle jalas on betoonkingad ning kuhu kolivad kultuur ja ööelu siis, kui tehased, angaarid, külmlaod ja garaažid otsa saavad?