Müürileht

Hoiatus! Seda teksti ei kirjutanud inimene, vaid robot. Kuna siinkohal on selle äratrükkimise mõte esmajoones nimelt selles, et näidata, kuidas ja millist proosakirjandust ChatGPT teha „oskab”, on seesinane tekst erandkorras ka täiesti (keele)toimetamata.

Fragmendid eksoskelettide ehitamisest ja betoonkoridorides ekslemisest, assehole’susest ja patriarhaarsest tunnustusest, ulmekirjandusest, Vahingust ja oma laulu leidmisest.

Mõnikord koged midagi ega ole hiljem kindel, kas nägid seda unes või ilmsi. Või kuulub see hoopis mõnda alateadvusesse vajunud filmi või muusikavideosse. „Entroopia kadalipu” düstoopilised projektsioonid mõjuvad proteesmälu meisterliku esilekutsumisena.

Mõnikord ei olegi kõige õõvastavamad otsesed kirjeldused inimsöömisest endast, vaid koll võib olla palju hirmuäratavam siis, kui ta kusagil vihjamisi luurab.

Hiljuti Tallinn Fashion Weeki tabanud kevadtormi valguses arutleb moekunstnik Karl Joonas Alamaa päevakommentaaris selle üle, milline on kohaliku moevaldkonna kasvulava ja tugivõrk noorte moeloojate jaoks.

Kui enamiku intervjuude puhul on võim ajakirjaniku käes, siis pimeintervjuu võtab selle ära ja paljastab ta halastamatule juhusele. Kolleeg ütleb intervjueerijale ainult aja, koha ja ehk ka mõne märksõna, mille alusel vestluskaaslane ära tunda.

Anna Hintsi lugu on lugu metsikust lapsest tundlikuks loovjõuks kasvamisest. Vestleme režissööriga alusasjadest: tema otsusest paraneda, väega kontakti loomisest, armastusest ja intuitsiooni usaldamisest kunstis.

jefferson ja hamilton olid omal ajal natuke rohkem räpiskeenes sees kui suburg ja koidula – aga veits võib neile andeks ka anda, sest parajasti ehitati kohalikku feminismi üles jne.

Esimene kiht: Estonian dream. Teine kiht: valult vaikuse mahakoorimine.

Müürileht kuulutab välja selleaastase noorte filmikriitikute konkursi. Ootame lühiarvustusi naisrežissööride filmidele, olgu siis tegemist psühholoogilise trilleri, romantilise komöödia, animatsiooni, dokumentaali või muuga.

Pihelgas otsib ridade kaudu vastuseid kahele vägivalda puutuvale küsimusele.

Levila viis 2020. aasta sügisel ellu projekti, mille käigus kunstnik ja režissöör Hanna Samoson rändas jalgsi läbi tulevase Rail Balticu trassi, keha külge kinnitatud GoPro kaamera ja nutitelefon.