Müürileht

Tervistav teekond meie endi psüühesse. Kunstiteosed, mis töötavad läbi meie ümberdefineerimata regiooni allasurutud kollektiivseid traumasid.

Maikuus Prima Vista kirjandusfestivali väisava 1967. aastal Ida-Saksamaal sündinud kirjaniku Jenny Erpenbecki teostest on seni eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: lühiproosat koondav „Vana laps ja teisi jutte” (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili) ning ajaloolis-ulmeline romaan „Viimsepäeva õhtu” (Gallus, 2021, tlk Terje Loogus). Erpenbeck on tegelenud oma loomingus eelkõige just 20. sajandi ajalooga, mille jäljed, nagu selgub järgnevast, huvitavad teda kõige enam ka Eesti puhul.

Piret Põldveri read kõnelevad asise elu sisse mattunud vabadusihast.

Kelle jalas on betoonkingad ning kuhu kolivad kultuur ja ööelu siis, kui tehased, angaarid, külmlaod ja garaažid otsa saavad?

Hoiatus! Seda teksti ei kirjutanud inimene, vaid robot. Kuna siinkohal on selle äratrükkimise mõte esmajoones nimelt selles, et näidata, kuidas ja millist proosakirjandust ChatGPT teha „oskab”, on seesinane tekst erandkorras ka täiesti (keele)toimetamata.

Fragmendid eksoskelettide ehitamisest ja betoonkoridorides ekslemisest, assehole’susest ja patriarhaarsest tunnustusest, ulmekirjandusest, Vahingust ja oma laulu leidmisest.

Mõnikord koged midagi ega ole hiljem kindel, kas nägid seda unes või ilmsi. Või kuulub see hoopis mõnda alateadvusesse vajunud filmi või muusikavideosse. „Entroopia kadalipu” düstoopilised projektsioonid mõjuvad proteesmälu meisterliku esilekutsumisena.

Mõnikord ei olegi kõige õõvastavamad otsesed kirjeldused inimsöömisest endast, vaid koll võib olla palju hirmuäratavam siis, kui ta kusagil vihjamisi luurab.

Hiljuti Tallinn Fashion Weeki tabanud kevadtormi valguses arutleb moekunstnik Karl Joonas Alamaa päevakommentaaris selle üle, milline on kohaliku moevaldkonna kasvulava ja tugivõrk noorte moeloojate jaoks.

Kui enamiku intervjuude puhul on võim ajakirjaniku käes, siis pimeintervjuu võtab selle ära ja paljastab ta halastamatule juhusele. Kolleeg ütleb intervjueerijale ainult aja, koha ja ehk ka mõne märksõna, mille alusel vestluskaaslane ära tunda.

Anna Hintsi lugu on lugu metsikust lapsest tundlikuks loovjõuks kasvamisest. Vestleme režissööriga alusasjadest: tema otsusest paraneda, väega kontakti loomisest, armastusest ja intuitsiooni usaldamisest kunstis.

jefferson ja hamilton olid omal ajal natuke rohkem räpiskeenes sees kui suburg ja koidula – aga veits võib neile andeks ka anda, sest parajasti ehitati kohalikku feminismi üles jne.