Müürileht

Laura Põld jagas Müürilehele oma kogemusi Võru- ja Setomaa igapäevaelu juurde kuuluva „suidsusannakombõga” tutvumisest.

Maia Tammjärv kirjutab Müürilehe sünnipäevafestivalil esineva Andri Snær Magnasoni raamatust „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”.

Veebruaris Müürilehe kutsel Eestit väisav islandi kirjanik ja keskkonnaaktivist Andri Snær Magnason avab veidi oma raamatu „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust” tagamaid, kuid juttu tuleb ka raskustest ja tõrgetest ning läbipõlemisest, mis on küllap igale looduse ja keskkonna pärast sügavalt muret tundvale inimesele tuttavad.

Sveta baaris esineb laupäeval tõsielusarjast „RuPaul’s Drag Race UK” tuntud drag queen Charity Kase ehk Harry Whitfield, Londonis elav kunstnik ja esineja. Uurisime, millest ta tehtud on ja milline oleks tema ideaalne päev.

Inimkeha ja selle ideaalid on teinud eestlaste jaoks läbi kõiksugu metamorfoose, mida on vorminud nii tehnoloogia, teadus kui ka läänelikud standardid.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda. Seekord veetsime päeva tantsija ja koreograafi Sigrid Saviga.

Jaanuarikuistes tekstides nendib Mart Kangur tundeid ja tõdesid, mis vast kunagi ei muutu.

Mis on eelduseks, et inimene leiab oma koha mõnes subkultuuris, ja kas vananedes see identiteet ähmastub? Miks on linnaruum olnud noortele oluline kogunemispaik ja kui lihtne on neilt seda ära võtta? Otsime vastuseid koos subkultuurist tulnud ja nüüd neid uuriva muusikateadlasega.

Kui teisena elamise möödapääsmatus muudab elamise tähenduse libisevaks ja selline libisemine tekitab püsiva rahutuse, siis miks mitte muuta rahutus meetodiks, küsib Jan Kaus Pessoa „Rahutuse raamatut" lugedes.

Lähenevate valimiste valguses passib küsida, kuhu võiksime jõuda ühiselt aastaks 2035? Müürileht palus seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogrammi. Kultuuripoliitikast aastal 2035 kirjutab Kadi-Ell Tähiste Kunstiasutuste Liidust.

Tehnoloogilise kunsti residentuuri- ja näituseprogramm ootab avaldusi 27. jaanuarini.

Kunstnikke, keda tõmbavad inimkeha rõvedus ja lagunemine, leidus juba renessansiajastul. Põhjuseid, miks liha, kontide ja naha tundmatuseni mutileerimine pakub naudingut ka meie aja vaatajatele, on aga peale groteskse uudishimu veel.