Müürileht

Esimene kiht: Estonian dream. Teine kiht: valult vaikuse mahakoorimine.

Müürileht kuulutab välja selleaastase noorte filmikriitikute konkursi. Ootame lühiarvustusi naisrežissööride filmidele, olgu siis tegemist psühholoogilise trilleri, romantilise komöödia, animatsiooni, dokumentaali või muuga.

Pihelgas otsib ridade kaudu vastuseid kahele vägivalda puutuvale küsimusele.

Levila viis 2020. aasta sügisel ellu projekti, mille käigus kunstnik ja režissöör Hanna Samoson rändas jalgsi läbi tulevase Rail Balticu trassi, keha külge kinnitatud GoPro kaamera ja nutitelefon.

Tõsielukrimi buum ei näi raugevat. Uurime psühholoogi, krimifänni, semiootiku ja krimitaskuhäälingu vedaja perspektiivist, mis inimesi nende tumedate teemade poole tõmbab.

Tundub kohane, et saan intervjueerida katkema kippuvate suhete teemalise näituse kuraatorit ja osalevaid kunstnikke meili teel, igaühe vastused ankeetlikult eraldiseisvad. Nende kogemusi ja mõtteid ühendavad aga selgelt nähtamatud niidid, tunded, kogemused.

73. Berliini filmifestival tõi kinoekraanidele muu hulgas nii purustatud tankid kui ka Iraani traumad, vahuveiniklaaside ja punaste vaipade vahele mahtusid ka meeleavaldused ja poliitilised grafitid linnapildis.

Veebruarinumbris paneb Jüri Kolk luuleridadesse jumaldamise fenomeni.

Ühest päeval kuni kella neljani hommikul väldanud Müürilehe sünnipäevamaratonil peeti tuliseid debatte, kohtuti vanade ja uute sõpradega, nähti pööraseid esinemisi ning meisterdati töötubades maagilisi artefakte ja uusi laulusõnu.

2023. aastal on võimalik genereerida vaid ühelauselise kirjelduse või üleslaaditud pildi põhjal põnev ja ainulaadne visuaal. Kas see tähendab, et tulevikus ei ole kunstnikke enam tarvis?

Kuigi võiks arvata, et ühised iidolid liidavad ja ühendavad, iseloomustavad nüüdisaegset fännikultuuri samavõrd ka üksteise halvustamine või näiteks misogüünia ja rassismiga laetud rünnakud. Mitmekesistumise ilmingud on viinud mitmed fännikogukonnad identiteedikriisini ja raevukad sisekonfliktid kanduvad ka subkultuuridest väljapoole.

Me kõik oleme näinud oma elus haifilmi vähemalt kaks korda: esimest ja viimast. Millega tegelevad inimesed, kes on julgenud selle piiri ületada, ja milliseid filosoofilisi vahendeid nende mõistmiseks kasutada?