Müürileht

Müürilehe juunilehes luuletab läti luuletaja Ivars Šteinbergs. Omavahel põimuvad muusika, Tallinn, naps ja miilustamine.

Juba sel nädalal esietendub EMTA black boxis noore lavastaja Astra Irene Susi muusikateatri tükk „Vankumatu”. Laval on mitmekülgselt andekas ja eriilmeline seltskond, näiteks astuvad teiste seas üles Alana Proosa, Anne Türnpu, Florian Wahl ja Ms. Elsa.

Paju mahitab lugejat oma elu läbi tunnetama ja juuri otsima, kuid lugejale pajatab oma elust samas vähe. Ometi on just autori isiklikumat laadi tekstid ja luuletused antud kogumiku kõige suuremaks tugevuseks.

Vanemuise teatris etendub 4. ja 5. juunil jaapani meediakunstniku Shiro Takatani ja kollektiivi Dumb Type'i koostöös valminud visuaaltehnoloogiline etendus „Tangent”. Tegemist on ühtaegu nii Dumb Type'i neljakümnenda juubeliga kui ka Euroopa esietendustega.

Telliskivi Loomelinnakus on kuni 18. augustini avatud näitus „Re_form_aktsioon”, kus saab näha noorema põlvkonna kunstnike ja moeloojate sissevaadet kiireloomulises muutuses moesüsteemi. Näituse lähtepunktiks on rõivas kui tunnet või seisundit edasi andev kehakate ning teemast lähtuvalt tutvustame üritusel osalevaid moekunstnikke ja neile olulisi rõivaesemeid. Seekord piilume Elina Laitineni riidekappi.

Kas maailmas on olemas täiuslikku asja, ütleme, mantlit, ja kui sa ta leiad, siis kas ja kuidas on võimalik elada temata?

Ajal, mil moetööstus hoiab maailma kõige saastavamate tööstusharude pjedestaalil teist kohta, on üha enam disainereid otsustanud käised üles käärida ning asunud otsima lahendusi, et kogu meie toodetud pahnale uus elu anda või kasutada ressursse ilma saapajälge tugevalt maasse surumata.

Kadi Kivilo luuletab hommikust, kui jagati hambaid, hambaauke, silmi ja küüniseid.

Öö kui Teine on paljuski meie endi konstrueeritud – mitte ainult hirmudes ja ihades, mida sinna kuvame, vaid juba oma ajalises piiritletuses. Berk Vaher vaatleb öö tähendust ERMis avatud näituse „Kellele kuulub öö? Eesti linnaöö kirgas ja hämar elu” näitel.

Oleme nähtavasti tunnistajaks sellele, et naisautorite kirjutatud teoseid – näiteks ajaloolist proosat – on hakatud eesti kirjanduses varasemast rohkem märkama ja tunnustama, sealjuures ehk mitte enam üksikteoste, vaid laiema nähtusena. Mis on selle fenomeni põhjused (ja tagajärjed) ning millest jääb veel vajaka?

24.–26. mail toimub Tartus Sadamateatris esimene tätoveerimis- ja alternatiivkultuuri festival Cry Me a River, kus asuvad nahka kaunistama kunstnikud nii meilt kui ka mujalt. Festivali korraldajad Maris, Jana, Spike, Iisak ja Rainer jagavad, milline on meie tätoveerimiskultuuri Zeitgeist ning mida üritusel näha ja kuulda saab.

Võiks ju öelda, et näitusel kohtub nüüdisajale ja kaasaegsele kunstile küllaltki iseloomulik märksõnade triumviraat: identiteet, tehnoloogia, kurnatus.