Müürileht

Malkov rõhub kella elutähtsale funktsioonile – lugeda aega, resurssi, mis on piiratud ja garanteerimatu ning seeläbi inimesele kõige hinnalisem.

Baltic Circle, Helsingis igal aastal toimuv teatri- ja etenduskunstifestival, kutsus sel aastal kampa kvääride „sandikunstnike" töögrupi Rampa Associations, et otsida vastust sellele, mida võiks tähendada teatris radikaalne ligipääsetavus.

Vastus: nad on kõik justkui eksinud ja tahaksid oma koha leida. Ideaalseid maailmu ei eksisteeri, kuid neid saab välja mõelda ja siis filmides kujutada.

François Schuiteni ja Benoît Peetersi „Brüsel” on suurejooneline ja läbi mõeldud retrofuturistlik kunstiteos, mis avab linnaplaneerimise seoseid inimeste heaoluga ning ähmastab utoopia ja düstoopia piirjooni.

Joonas Veelmaa tekst tunnistab ausalt üles, et kiirustamisest hoolimata olulisele lähemale ei jõuta.

Viimase 30 aastaga on autost saanud eestlaste materiaalne ese nr 1, mistõttu pole imestada, et autoga seotud tegevused ja sellega kaasnev folkloor troonivad igapäevaelus kõrgel kohal. Seetõttu vaatamegi mõningasi soppe meie autokultuuri seedekulglas.

Müürilehe toimetus palus kümnel kultuuriinimesel avada oma suhet autode ja autokultuuriga. Kas õhus on armastust, vihkamist või hoopis mõlemat? Äkki meenub mõni kogetud lugu, mis seda peegeldab? Kas auto on kodu pikendus või pelgalt transpordivahend ja kas raudruuna omamine 21. sajandil tekitab süütunnet või on tegemist pigem paratamatusega?

Täna avatakse Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus, mille teemaks on pinge. Näituse kujundaja Kauri Kallas jagas Müürilehele mõtteid pisaratest, loomismängudest ja värske keraamika disainilembusest.

Kunstihoone kolimine kesklinnast Lasnamäele Lindakivisse on tõstnud vererõhku nii kunstnikel, kes pidid oma ateljeedest välja kolima, kui ka institutsiooni töötajatel, kes kardavad külastusnumbrite langemist. Toimiv küttesüsteem ja pragudeta vundament pühendavad aga abinõu hoolimata sellest, kui palju plaanid muutuvad.

Popkultuur on palistatud viidetega neljarattalistele kaaslastele, olgu nendeks siis rokkarite Royce’id, gängstaräpparite madalapõhjalised Chevrolet’d või lood, mis tänu oma minekule juba alateadlikult gaasipedaali vajutama suruvad.

Enne kui hipodroom mattub unustuste tolmu (ja uusarenduse) alla, korjati sealse kogukonna sünergia viie aasta jooksul kokku ja talletati dokumentaalfilmi vormi. Mis keelt räägib tulemus?

Ma pidin ära sõitma, et kirjutada sellest – kuumusest maha langenud lehtede sahinast, selle sahinaga nad meelitasid ligi sügise, milleni oli veel tükk maad minna.