Müürileht

Moskva ja Baltimaade kontseptuaalse kunsti dialoogi asemel õnnestus kuraatoritel panna protestina Venemaa sõjategevuse vastu Ukrainas alus mõttevahetusele teemal, kes tegelikult kõneleb ja miks.

Piltide lugu on olnud kunsti- ja fotograafia ajaloos alati ka sõdade ja lahingute lugu, mis on täitnud monarhiate kõrgperioodil teatavaid propagandistlikke ja sümboolseid ülesandeid.

Z-generatsioonil ei jää peale woke-olemise midagi muud üle. Põlvkonna muresid püüdis noortepärases võtmes peegeldada VAT Teatri lavastus „Woke ja vihane”.

Mis teema on helikunstiga? Viimaste kuude jooksul on kutsed seda kogema tulla tundunud lakkamatud ja pinnad justkui tahaksidki kulutada kogu eelarve audioeksperimentidele. Kõrva peale pannes leiab küll kogemusi punkröögatustest trammikriginani, kuid nende vahele võivad pudeneda küsimärgid.

Täna algab Kunstiakadeemia galeriis „festival…showcase”. Fluidumlikud ja aktsioonirohked kuus päeva tipnevad laupäeva õhtul metafestivaliga. Neli kuuendikku tiimist jagasid Müürilehele vürtsikaid arvamusi oma etteastetest, piiritusest ja kunstiklišeedest.

Tamara Luugi kureeritud uus Kunstihoone näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!” kutsub üles märkama mängimise ilu. Intervjuus jagab ta oma mõtteid aususest, rollide omaksvõtust ja suureks kasvamise kurbusest.

Transgressiivne kirjandus on nähtus, millest enamik eestimaalasi on seoses Kenderi kohtuprotsessiga vähemasti kuulnud, ometi on sellekohaseid näiteid ja võimalusi hoopis rohkem. Millega on ja millega ei ole siinkohal tegu, miks me üldse piire kompavat kirjandust loeme ning missugune on transgressiivne kunstnikutüüp?

Lauri Pilteri roheline taskuraamat sobitub metsajaki taskusse, kõnetab endaga sarnast uitlejat ning haagib end siis südame ligi nagu kiuline taimeseeme varruka külge.

Jaanuaris ilmus Sirbis Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergi põhjalik üleskutse kunstivaldkonna tasude tõstmiseks ja õiglaste tasumäärade kehtestamiseks. Selleks et üleskutse edasi kajaks ja loodetavasti ka tegudeni jõuaks, pöördusime uuesti selle autorite poole.

Eelmisel nädalal avati Juhan Kuusi dokfoto keskuses publikule Aleksandra Lemke näitus „Meist”. Sanna Kartau tõmbas fotograafi avamispeolt korraks kõrvale ja uuris temalt suhete, immigrant olemise ja müra kohta.

Meie igapäevakogemuses ei ole trauma teatavasti midagi liiga positiivset, vaid miski, millega peaks tegelema, millest tuleks vabaneda. Samas ei paista kirjanikud, filmitegijad ja sarjamaailmade loojad kuidagi traumanarratiivita läbi saavat. Ikka peab tegelasi motiveerima ja defineerima mõni rõhuv kogemus lapsepõlvest või hilisemast elust.

Aasta alguses tuli välja kaks avalikkuse tähelepanu pälvinud dokfilmi, mõlemad eesti inimeste väljarände teemal: Moonika Siimetsa „2 tundi õnneni” ja Terje Toomistu „Põlvkond piiri taga”. Intervjuus autoritega arutame rändama kutsuvate tegurite, lahkumise häbi ja palgavaesuse üle.