Müürileht

Eelmisel nädalal avati Juhan Kuusi dokfoto keskuses publikule Aleksandra Lemke näitus „Meist”. Sanna Kartau tõmbas fotograafi avamispeolt korraks kõrvale ja uuris temalt suhete, immigrant olemise ja müra kohta.

Meie igapäevakogemuses ei ole trauma teatavasti midagi liiga positiivset, vaid miski, millega peaks tegelema, millest tuleks vabaneda. Samas ei paista kirjanikud, filmitegijad ja sarjamaailmade loojad kuidagi traumanarratiivita läbi saavat. Ikka peab tegelasi motiveerima ja defineerima mõni rõhuv kogemus lapsepõlvest või hilisemast elust.

Aasta alguses tuli välja kaks avalikkuse tähelepanu pälvinud dokfilmi, mõlemad eesti inimeste väljarände teemal: Moonika Siimetsa „2 tundi õnneni” ja Terje Toomistu „Põlvkond piiri taga”. Intervjuus autoritega arutame rändama kutsuvate tegurite, lahkumise häbi ja palgavaesuse üle.

Märtsi luulerubriik liigub mööda põlenguid, ajajooksu ja oma surelikkuse tunnetamist.

Young Boy Dancing Group liigub igas mõttes tantsu ja visuaalkunsti vahekoridorides. Toetudes küll tugevalt pildilisele kohalolule sotsiaalmeedias, viivad esinemised nomaadlikku grupeeringut ühtviisi nii klubidesse, endistesse kirikutesse kui ka mudasse.

Kadri Liis Rääki „Xarkaadia” paneb ahvatlevate materjalide, defineerimatute vormide ja viidete sigri-migriga külastaja meele vohama ja tilkuma. Tulemuseks on kõnd ennustamatus tajulises labürindis.

Veebruarikuu luulerubriigis figureerivad keskkonnateadlikud peaparandajad ja purunenud šampusepudel.

Vabakutselise elu sügavad erisused Austrias ja Eestis, laste ja lemmikloomade siiras kaasamine loomingulisse töösse ja põhjus, miks kunstnikud ei ole enamasti obsessiivsed inimesed.

Raamatuid ei pea tegelikult tingimata paberilt lugema, teinekord võib neid hoopis kuulata. Kust aga leida parimat lektüüri, kuidas mitte kaotada tähelepanu ning mil viisil (ja miks) harjutada end kuulama olmetoimingute kõrvale lisaks ajaviitekirjandusele ka klassikat?

Seni, kuni tantsukunsti nähakse institutsionaalselt kas (sõna)teatri väikese õe või spordi sabarakuna, ei tundugi see väljastpoolt vaatajaile kui autonoomne kunstivaldkond. Kas siin võiks olla abi betoonist ja arhitektuurist ehk kuidas võiks aidata olukorda muuta näiteks üks maja?

Meile justkui iseenesestmõistetavana näiv soov oma keha rütmide järgi liigutada sünnib miljonite rakkude koostöös. Kuidas mõistab teadus keha tahet tantsida?

Tõnu Õnnepalu talvepäevikus on paiguti kibedust piisavalt, kuid raamatust tervikuna siiski kibedat muljet ei jää.