Müürileht

Möödunud nädalavahetusel toimus Tartus Stencibility tänavakunstifestival, mille raames avati varem ööklubina tegutsenud Turu 21 hoones näitus „Peitus”, mis jääb avatuks veel täna ja homme, 14. ja 15. juunil.

Protestida saab mõjusalt ka ilma suurema kisa ja kärata – näiteks käsitööd tehes. Astuda ise oma sokke nõeludes vastu üha kiirenevale maailmale, nõuda kududes oma õigusi või juhtida tähelepanu ühiskonna valupunktidele.

Kui kaevuda inimliigi ajalukku, siis ilmneb kiiresti, et käsitöö on midagi palju eksistentsiaalsemat kui tore, aga väheväärtuslik nikerdamine, milleks teda kultuuriliste kokkulepete pingejoontes pidama kiputakse.

Tartu Kunstimuuseumi teisel korrusel on avatud Kristlyn Liieri ja Kristel Sibula ühiselt kureeritud näitus „Metsikud”. Muuseumi kogudest ja kunstnike omanduses olevatest töödest koosnev näitus taaskonstrueerib 90ndate kunstipildi pöörasust.

"Õitsengu äärel" on veidralt realistlik romaan, mis kujutab küll lähenevat katastroofi, kuid ei tegelased ega neile kaasa elav lugeja tunne seepärast hirmu.

Õudusfilmide tegelased kipuvad tegema korduvaid tüüpvigu, millel võivad olla tihti ka dramaatilised või lausa letaalsed tagajärjed. Kuidas hoiduda neist eksimustest (täiesti tõenäolises) olukorras, kui keegi meist ise mõne verdtarretava linateose kangelaseks peaks sattuma?

Karatiiniajal lõksus olnud inimesed leidsid ühise lohutuse toidust, et lahutada meelt ning nihutada fookust igapäevamuredelt. Ent kõik see keerles koleda toidu piltide ümber. Sarnaselt koleda graafilise disaini gruppidele, sündisid ka koleda toidu üle arutlevad veebikogukonnad, liites inimhingi nii heas kui halvas.

Tänavust kevadet normaliseerib näitusemajade avamine. Milline rõõm on astuda sisse Tallinna Kunstihoone kevadnäitusele, tervitada reipalt piletimüüjat, piiluda kaaskülastajaid, teha mõne teose ees maski varjus halvustavat grimassi ja lõpuks isegi tunda rahulolu teatavast näitusetüdimusest.

Kunstil on raske konkureerida õõva ja õudustunde tekitamisel filmide ning pealepressiva tegelikkuse endaga.

Eesti tänavakunst vajab rohkem hulle ideid ja julgeid tegijaid, et inimestel oleks porises ja hallis linnaruumis ringi liikudes põhjust ka pilku kõrgemale tõsta.

Nii lähem kui ka kultuuriülesem folkloor tunneb mitmeid hirmukogemuste narratiive – kasutatagu nende selgitamiseks siis tulnukaid, vaimolendeid või muid üleloomulikke nähtusi. Missugused on nende lugude mustrid ja kuidas neid teaduslikus uurimisloos tõlgendada? Missugused komistuskivid on sisse kirjutatud materialistlikku maailmapilti?

Pole mingi saladus, et häid kultuurikriitikuid tuleb tikutulega taga ajada. Müürilehe noorte filmikriitikute suleproov annab tagasihoidliku panuse selle probleemi lahendamisse ja on ühtlasi tõestuseks, et huvi kirjutamise vastu on suur.