Müürileht

Mullukevadistele ärevatele nädalatele järgnes pikk ja segane aasta. Kuidas on see turbulentne periood mõjutanud kohalikke loomeinimesi?

Mainumbris vahendab koroonaolusid värsivormis Mathura.

Saame tuttavaks grimmikunstnik Liisi Põllumaaga, kelle CVst leiab linateosed nagu „Päevad, mis ajasid segadusse”, „Skandinaavia vaikus”, „Portugal”, „Tõde ja õigus”.

Pärnu vajab oma subkultuurikoda, mis täidaks kõrg- ja rahvakultuuri vahel haigutava tühimiku ning looks pinnase uue põlvkonna ambitsioonikate ja kultuursete noorte pealekasvuks.

Kumus avatud näitus „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel” tõstatab teemad nagu vastupanuvõimalused kapitalismis, meedia kui masside mobiliseerija ja reivide dionüüsoslik vabaduse potentsiaal.

Vabakutseline etenduskunstnik Liisa Saaremäel tunnistab, et korduvad eneseisolatsioonid ja distants inimeste vahel muudab tema reaalsustaju ning tekitab ärevust, paneb tundma, et ta on oma probleemidega üksi.

„Elu läheb edasi, rikkad saavad rikkamaks ja vaesed saavad oma sõrme edasi imeda," diagnoosib helikunstnik ja lavastaja Artjom Astrov segasele aastale tagasi vaadates.

Moedisainer Kreeta Aidla on mõelnud, et moetudengi vaatenurgast tundub küll vahepeal, et kellele neid moedisainereid siin praeguses maailmas enam juurde vaja on.

Kätlin Kaldmaa proosapala tegevuspaikadena vahelduvad Berliin, Barcelona, lennujaam, hotell, vestlusring, kuid need on vaid vahepeatused teel pellerisse.

Kriitik ja kuraator Airi Triisberg leiab, et kui vabakutselistele loovisikutele makstakse õiglast palka – mitte stipendiumeid või litsentsitasusid –, siis lahenevad väga suures ulatuses ka sotsiaalkaitse probleemid.

„Praegu on üldsegi selline tunne peale tulnud, et mulle meeldiks olla vokalist mingis eriti tihkes ja agressiivses hardcore bändis, aga praktiliselt võimatu on leida inimesi, kellega koos midagi niisugust teha," mõtiskleb fotograaf ja muusik Alan Proosa.

Aprillinumbris avaldame paljude jaoks rohkem muusikuna tuntud EiKi värsse.