Müürileht

„Töö mõiste kultuuriväljal tuleb defineerida holistiliselt, ja vastavalt sellele loometööd puudutav seadusandlus korrastada nii, et see oleks kooskõlas muu kaasneva seadusandlusega, mis tagab kodanikule inimväärse elu," leiab vabakutseline loovisik Kaisa Eiche.

Liikuvat graafikat võib pidada silmatorkavamaks ja tähelepanu nõudvamaks loo või sõnumi esitamise viisiks kui seda on staatiline visuaal või tekst. Kuid kes kasutavad liikuvat graafikat, kelle hääli võimendatakse ning kelle hääled ja lood jäetakse kõrvale?

„Minu kogemus on selline, et tulevik on alati osutunud palju huvitavamaks, kui ma olen osanud ette kujutada. Sellepärast püüan oma tulevikku lihtsalt usaldada,” ütleb kunstnik Kai Kaljo.

Aega ja ruumi eirav lugu ühest nädalavahetusest, kui kogunevad ööloomad, toimuvad lemmikpeod ning kuhjuvad mälestused. Mida nad sealt otsivad, leiavad ja argiellu kaasa võtavad?

„Mida raskemad on mingid perioodid, seda lihtsam on realistlikumalt mõelda ja selle järgi endale eesmärke seada," arvab HALLi resident-DJ ja korraldustiimi liige Micaela Saraceno.

„Aasta aega kriisi ei ole enam kriis, vaid kestlikult kurnav seisund kõigile,” ütleb Kultuuriministeeriumis töötav Katre Väli.

Eesti pungi kuldajaks on kombeks pidada 80ndate teist poolt. Seetõttu võib tulla üllatusena, et esimesed naispunkarid olid meil juba 1970.–1980. aastate vahetusel. Kust nad pungipisiku said, mille vastu protestisid ja kuidas oma meelsust väljendasid?

Koreograaf, DJ ja promootor Rene Köster arvab, et koroona-aasta on pannud teda iseennast kriitiliselt analüüsima ja oma deemonitele otsa vaatama.

Arhailise kultuuri elementidest moodustub meie kultuuriruumi mikrobioom – nähtamatu, aga kaalukas kogum, mis määrab meie toimimisprotsesse ja paneb paika suutlikkuse kohaneda ootamatustega. Sellest moodustub meie kultuuriline DNA.

On tekkinud märkimisväärne arv nn kummitusfilme, mis ei jõua ega jõua vaatajani, kuna viimane istub Netflixis, nendib dokumentalist, monteerija ja produtsent Liis Nimik.

Tartu Kunstimaja kuraatori Peeter Talvistu sõnul on kultuur läbilõige ühiskonnast: ka siin on üksikemad ja vaesuse piiril toimetulevad perekonnad ja täielikult läbi süsteemi masinavärgi kukkunud nähtamatud isikud.

Muusik ja kunstnik Gretchen Lawrence tunneb, et praegusel ajal on väga imelik olla 23-aastane inimene ja idee sellest, et teda ootab ees karjäär ja edu on kadunud. Mis on hea, sest ta ei tunne ühiskonna poolt mitte mingit survet.