Müürileht

Arhailise kultuuri elementidest moodustub meie kultuuriruumi mikrobioom – nähtamatu, aga kaalukas kogum, mis määrab meie toimimisprotsesse ja paneb paika suutlikkuse kohaneda ootamatustega. Sellest moodustub meie kultuuriline DNA.

On tekkinud märkimisväärne arv nn kummitusfilme, mis ei jõua ega jõua vaatajani, kuna viimane istub Netflixis, nendib dokumentalist, monteerija ja produtsent Liis Nimik.

Tartu Kunstimaja kuraatori Peeter Talvistu sõnul on kultuur läbilõige ühiskonnast: ka siin on üksikemad ja vaesuse piiril toimetulevad perekonnad ja täielikult läbi süsteemi masinavärgi kukkunud nähtamatud isikud.

Muusik ja kunstnik Gretchen Lawrence tunneb, et praegusel ajal on väga imelik olla 23-aastane inimene ja idee sellest, et teda ootab ees karjäär ja edu on kadunud. Mis on hea, sest ta ei tunne ühiskonna poolt mitte mingit survet.

Dramaturg Laur Kaunissaare on mõelnud, et ehk tasuks Eesti puhul läbi arvutada ja kaaluda võimalus, et siin toimiks sama vabakutseliste loovisikute süsteem nagu Prantsusmaal, mille põhimõte on, et kultuur on ühiskondlik erand.

„Tagamaa” kümme pala annavad edasi nukraid või valusaid pilte Eesti ääremaadelt, sealt, kuhu vabariigi edulood ja televisioonist nähtav õhtukleidiglamuur ei ulatu.

Moekunstnik Karl Joonas Alamaa ootab tulevikku uudishimuga, öeldes, et noore disainerina on tema kohanemisvõime õnneks üpris kärme, kuid eks seda ole vast kõik viimase aasta jooksul treenida saanud.

Paide Teatri lavastus „Labürint” on mõeldud kogemiseks ühele inimesele korraga tema enda valitud asukohas, nii et tegelasi on kaks: kõrvaklappidest kostev jutustaja ja jalutav kuulaja.

Toome teie rõõmuks ja kurvastuseks ühe subkultuuri ning skeene imaginaarsest elukaarest jutustava koomiksi.

Vabakutselise etenduskunstniku ja Young boy dancing groupi liikme Maria Metsalu arvates on maailma lukkupanek võtnud maha stressi ootuse ees, et kõik, mis ta loob ja millega igapäevaselt tegeleb, peab olema müüdav ja kellelegi kolmandale kasulik.

Festivalide Tallinn Music Week ja Station Narva programmijuht Roman Demchenko leiab, et adekvaatse dialoogi tekitamine muusikavaldkonna ja valitsuse/ministeeriumide vahel oli üks olulisemaid asju, mis aitas selle kriisi üle elada.

Mida pakuvad inimestele (muusikalised) subkultuurid ning kuidas on see ajas ja kultuuriti muutunud? Millele ja kuidas on punkarite ning skinheedide mitmesugused (sub)subkultuurid ajalooliselt vastandunud ja kuidas toimivad need vastandused tänapäeval?