Müürileht

Mida pakuvad inimestele (muusikalised) subkultuurid ning kuidas on see ajas ja kultuuriti muutunud? Millele ja kuidas on punkarite ning skinheedide mitmesugused (sub)subkultuurid ajalooliselt vastandunud ja kuidas toimivad need vastandused tänapäeval?

Noore skulptori Sarah Nõmme jaoks on aasta pakkunud loomingulist väljakutset: „Tunnen, et mu eriolukorra alguses eksisteerinud loomepõuast sai lõpuks hea sütik, andes rohkelt ainest, mida loominguliselt rakendada."

Ehtekunstnik Sigrid Kuusk leiab, et hirmu- ja teadmatusetunne väsitab, rusub ning murendab julguse suurelt mõelda, rääkimata selles suunas tegutsemisest.

Kontsertide ja muusikaürituste helirežissöör Veljo Sepp meenutab segasele aastale mõeldes: „Esimese eriolukorra alguses tundus, et olukord on nii sitt, et pole isegi enam tuleviku väetiseks."

Kunstnik Alexei Gordini arvates on hakanud inimesed rohkem kunsti poole vaatama, sest galeriid ja muuseumid on suletud: „Tavaliselt ongi nii, et kui millegi enesestmõistetavus kaob, siis selle väärtus kasvab.”

Filmirežissöör Marta Pulk arvab, et kriis on alati ka suur peegel: „Kui tavapärane reaalsus mureneb, on see hea hetk uuesti iseendaga kohtumiseks, ülevaatamiseks, kuidas ma siin maailmas tegutsen ja kas see modus operandi teenib mind.”

„Tulevik on alati tume ja see ei ole mitte ahastava viimsepäeva prohveti hüüe kuristiku järsult servalt, vaid loomulik olukord, paratamatus, milles pole midagi negatiivset,” arvab lavastaja Jan Teevet.

„Olen sellest põntsust palju õppinud ja arenenud, nii et imelikul moel olen sellele ka tänulik,” kirjeldab oma koroona-aastat räppar Manna.

Kultuurinähtuste peavooluks ja underground’iks jaotumine näib eriti popkultuuris justkui paratamatu. Aga mida see jaotus endast õieti kujutab või milleks me seda vajame – on see väärtusteljestik, on see poliitika? Või tasuks hoopis ideoloogiad kõrvale jätta ja rääkida statistilistest faktidest?

Koroona on nagu paus, peale pausi on mingid asjad jälle uued ja huvitavad, elamused ehk võimsamad jne, loodab vabakutseline kirjanik ja kunstnik Margit Lõhmus.

See lugu on visuaalne läbilõige tantsupidudest Eestis läbi möödunud sajandi. See saab alguse noore Eesti Vabariigi perioodil toimunud detailideni struktureeritud eeskavaga pidudest ning lõpeb uue aastatuhandega, mil väikeste alternatiivse tantsumuusika ürituste kõrvale ilmusid mitme tuhande osalejaga ohjeldamatult hedonistliku õhustikuga reivid.

Tantsija, koreograaf, lavastaja ja hiljuti näitlejana debüteerinud Elina Masing, kes on varasemast tuntud ka kooslusest 5HORSES, tutvustab oma muusikalist alter ego Valge Tüdruk.