Müürileht

Surma kujutamine kesk- ja varauusaegses kunstis käib kaasas keeruliste aegadega, nagu sõjad ja epideemiad, ning kannab endas ühtaegu nii mälestust meie hulgast lahkunuist kui ka meeldetuletust meie enda surelikkusest.

Juunikuu luule autor on animatsioonitudeng Kadi Sink.

Alates 22. maist saab Kumus näha Anders Härmi kureeritud näitust „Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus”, mis annab ülevaate Ando Keskküla (1950–2008) kunstist alates 1960. aastate teisest poolest kuni tema viimaste loomeaastateni 2000ndate alguses.

Reisimisvõimaluste plahvatuslik kasv on muutnud ka suveniiride kogumise privilegeeritud klassi erahobist igaühele taskukohaseks praktikaks. Eesmärk on siiski jäänud samaks: suveniirid kehastavad mälu.

Kai kunstikeskuses avatud Anne Katrine Senstadi valgusinstallatsioon „Radikaalne valgus” saab 10.–14. juuniks uue helikujunduse, mille autoriks on Kai korraldatud open call’i võitja Sander Shifter Peterburist. Rääkisime Shifteri ning teise ja kolmanda koha pälvinud muusikute Andrea Patroni ning Andres Vihterpaliga nende heliteoste valmimisest.

Rahvaluule teeb sageli kuuldavaks n-ö allutatute ja vaigistatute hääled, kuid seda on ka lihtne ideoloogilise vankri ette rakendada. Selleks et aarjalasliku klantspildi asemel oleks pärimus võimalikult kirju, tasuks võidelda Eesti Rahvaluule Arhiivi rahastamise eest, sest rahvuskonservatiivsed valitsuserakonnad seda kummastaval kombel ei tee.

Eriolukorraga saatuslikult ühele ajale sattunud Eike Epliku näitus hingab veel viimast nädalat Kogo galeriis.

Elva erakpoeedi Marko Kompuse kolmeteistkümnenda ilmunud teose võiks alapealkirjastada kui „sõnad, mis Kompusele sümpatiseerivad”, sest läbivad kordused teevad kiiresti selgeks, mis teemad, sõnad ja isegi häälikud praegusel ajahetkel (või aegade algusest peale) kirjanikule mõnu pakuvad.

Karantiinist ja sotsiaalsest isolatsioonist luuletab Mart Kangur.

Noortel kirjanikel ja muusikutel võib Eesti kitsas kultuurivõrgustikus oma loomingu nähtavaks tegemine osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab. Lisaks jääb puudu tagasisidest, mille abil oma loodut lihvida.

Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.

Ele Arder kirjutab tantsuõppest karantiinitingimustes ning ühest selles olukorras sündinud lühifilmist.