Müürileht

Uuemat eesti jutuvara, mis püüab rahvale lähemale tulla.

Moodsa ühiskonna infoorgia, loominguline pohmelus ja kaosest korra loomine – mustvalget pildikeelt armastav režissöör sõnastab oma loomingut ja mõistatab, milliseid siirdeid filmikunst väljapoole peaks ajama.

Nii pohmell kui ka purjusolek enne seda on kirjarahvast n-ö aegade algusest inspireerinud ja muidu mõjutanud. Millised on olnud aga meie kirjandusloo peamised jooma- ja pohmellikirjanikud?

Presidendi ootamatust seiklusest vanamutiga kirjutab Armin Kõomägi. Lugu on kuulatav ka autori enda sisseloetud audiojutuna.

Mõne päevinäinud sõna ehk vanasõna kaudu saab näitlikustada üsna hästi sõnade (muutuvat) rolli tänapäeva ühiskonnas ja meediaski. Mida ja millal on mõistlik öelda ning mille lausumisest tasuks teatud tingimustel hoiduda või ollaksegi sunnitud seda tegema?

Tanel Toomi „Tõde ja õigus” on toonud Vargamäele tagasi värvid ning nagu romaanis, on ka filmis tegelased elavad inimesed, mitte statistid mingis idealistlikus skeemis.

Paavo Matsin arvustab luuletades Hasso Krulli raamatut „Euroopa”.

Tõnis Vilu luuleraamatut on soovitatav lugeda eri meeleoludes, asendites ja valgusrežiimides.

Lugejaid kostitab valimiseelsete kalambuuridega Oliver Lomp.

DAU on üks viimase kümnendi enim elevust tekitanud filmiprojekte. Kuid sellest võrsunud Nõukogude teemapargi hiljutine avamine Pariisis võitles suurürituse organisatoorse reaalsuse ning omaenda identiteedi mäletamisega.

Netti Nüganen on noor etenduskunstnik, kes õpib viimast aastat Amsterdami teatri- ja tantsuakadeemias (SNDO) koreograafiat. Ta on olnud Kanuti Gildi SAALi ja Sõltumatu Tantsu Lava resident ning avas jaanuaris koos Kadi Estlandiga Tartu Kunstimuuseumis näituse „oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde”.

Marko Raadi uus dokumentaal jutustab hääbumisest ja inimeseks olemisest. Filmi fookuses on kaduv rahvas, kaduvad kombed ja inimesed.