Müürileht

Kodumaa armastamise raskusest ja takistustest luuletab Laura Kell

2018 tõi skeenele uue, täienisti alternatiivmuusikale keskendunud veebiraadio, värskeid väikeleibeleid ja külla suuremas koguses maailmanimesid, kellest mõni aasta tagasi ainult unistada oleks võinud.

Rõõm kordaläinud poevargusest oli üks esimesi asju, mida Truman Capote’i minajutustaja Holly Golightlylt õppis. Filmivallas püsib sel emotsioonil terve heist movie ehk varguskino žanr, millesse Hirokazu Kore-eda „Poevargad” küll ei kuulu, kuigi algab eduka vargusega.

Kas jõulud on ukse taga, aga sul ei olegi veel salmid õpitud? Või kardad, et kordub eelmise aasta fopaa, mil olite onu Priiduga sama luuletuse pähe õppinud? Kas suguvõsal on kõrini su mina-olen-pisi-pisist? Ole mureta, taaskord tuleb appi Müürileht, kes pöördus kolme teeneka värsisepa poole, et selgi aastal kalleid lugejaid häbist säästa.

Iga tekst on poliitiline, oma aja ja ühiskonna peegel. Kuidas, missugustes vormides ja rollides näeme riiki ilukirjanduses – düstoopiates, utoopiates ja nende vahele jäävas hallalas?

Kuidas rääkida keskkonnaprobleemidest luulekeeles? Miks seda õigupoolest üldsegi teha? Miks mitte jätta keskkond loodusteadlastele? Uurisime seda luuletajalt ja semiootikult, „Poeetilise punase raamatu” autorilt.

2018. aastal tehti laiahaardeline kunstidessant erinevatesse linnadesse ja asulatesse üle Eesti. Kuna mitmed näitused on veel avatud, palusin projekti ühe eestvedaja kohvile, et teha esimene suurem vahekokkuvõte.

Eesti Vabariigi juubelipidustuste raames algatatud üldrahvaliku kinkimisaktsiooni puhul tasub silmas pidada, et riik ja kodanik ei saa kunagi olla kinkijatena võrdsed.

Novembris linastus kinodes uus kodumaine lühifilmide kassett „Värske veri”, kuhu olid koondatud seitsme noorema põlve režissööri – Philip Kaat, Anna Hints, Marta Pulk, Ali Moniri, Evar Anvelt, Kaspar Ainelo ja Tanno Mee – uued või debüütfilmid. Kassetiformaat on vajalik, et selliseid filme oleks võimalik kinolevis näidata, muidu ei jõua väikevormid pea kunagi Eesti publikuni.

Natsism on teema, mis kõnetab inimesi – mõni võtab seda tõsisemalt, teistele teeb see nalja. Raamatud Hitlerist ja natsidest on kindel ja ajatu kraam, vähemalt eelteismeliste poiste ja vanameeste hulgas. Popkultuuriski on olnud võimalik natsifetišit täheldada, oleks ilmselt rohkemgi, kui maailm lubaks.

Annamari Vänskä on üks lõppenud VI Artishoki biennaali, mille siduvaks niidiks olid mood ja rahvuslus, tekstide autoritest. Ta on Aalto ülikooli moeuuringute abiprofessor ja kuraator ning ta on kirjutanud ka raamatu moe kureerimisest tänapäeval. Küsisin temalt sel puhul kommentaare nüüdisaegse moe kohta.

Mustaks värvitud rahvarõivad, asfaldist põll, Prisma poekärust soomusrüü ja setu hõbesõlgedest inspireeritud riisimüts – tõlgendusi rahvusmoest analüüsib Artishoki biennaali näitel Aleksander Tsapov.