Müürileht

Teisipäeval, 18. aprillil esietendub Vabal Laval Urmas Vadi lavastus „Furby tagasitulek", kus püütakse vastuseid leida perekondlikule väsimusele.

Möödunud laupäeval, 15. aprillil oleks luuletaja Artur Alliksaar saanud 94-aastaseks. Sel puhul käis Lauri Sommer Eesti Kultuuriloolises Arhiivis poeedi käsikirju dešifreerimas ning leidis ja luges linti kümme eksperimentaalsemat luuletust, mis on siiani jäänud laiemale publikule tundmatuks.

Kevade saabudes läheb meel lüüriliseks. Sestap käivitab Vikerkaar 15. aprillil oma luuleroboti, Luule Poeezia, mis tutvustab sotsiaalmeedias ajakirja veergudel ilmunud luulet läbi kolme aastakümne.

Kirjanik ja akadeemik McKenzie Wark kirjutab Berliini beinnaali kataloogis ja KKEKi uudiskirjas sellest, et kliima on hakanud muutuma kiiremini kui ajalugu ning selle asemel, et keskkonnamuutuste eest modernsetesse punkritesse peituda, peaksime leidma viise, kuidas säilitada ja taastada oma planeedi elukõlblikkust.

Sel nädalalõpul, 7.-9. aprillil toimuvad Tartus Poola kultuuripäevad. Reedest pühapäevani kestvate kultuuripäevade raames leiab aset üle tosina sündmuse: loengud, töötoad, näitused, ekskursioon ja geopeitus.

Täna õhtul, kolmapäeval kell 18 algab Genialistide klubis järjekorras kolmas Semiosalongi seminar semiootikast post-tõe maailmas. Sel korral võtavad sõna semiootik Mehmet Emir Uslu ning filosoof Märt Põder.

Neljapäeval, 6. aprillil kell 18 esitletakse Tartu Kunstimuuseumi raamatupoes värskelt ilmunud Anna-Stina Treumundi loomingu ülevaatekataloogi.

Visuaalantropoloog Tanel Saimre annab ülevaate äsjalõppenud Maailmafilmi festivalist, mille filmid eksootilistest kohtadest, inimestest, olukordadest on korraga nii harivad kui ka emotsionaalselt laetud.

Taavi Noveki „572 SkEtši NELJAS VÕTE” (;paranoia, 2017) on ilmunud, osaliselt juba esitletud, aga paljudel veel lugemata.

Maarja Kangro „Klaaslaps” kõneleb loo veel sündimata lapse väärarengust ja kõigest sellega kaasnevast, kuid tegemist pole ainult martüüriumi, vaid ka teraapia ning muidugi kirjandusega.

Sirje Runge on üks väheseid naissoost kunstnikke, kes kuulus 1970ndate Eesti kunsti avangardistide hulka. Ta oli Silvi Virkepuu kõrval ainuke naine, kes osales kuulsal „Harku 75” näitusel. Peamiselt maalikunstnikuna tuntud Runge praegu enam ei maali: tema looming on võtnud teise kuju. Näiteks õpetab ta Tallinna Ülikoolis mitmes osakonnas vabade kunstide professorina.

Mare Tralla meenutab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirjas, kuidas sai temast feminist 1990ndate Eestis, mil enamik eestlasi rühkis neoliberalistliku ameerika unelma poole ning enda feminismiga sidumine tähendas põlu alla minekut.