Müürileht

Mis elu elab nüüdisaja pungi- ja alternatiivrokikaader? Näib, et taas oma parimat. Kitsamad subkultuurid on tänu internetile ja ühistele kogunemiskohtadele koondunud, tegeledes nii muusika, visuaalkunsti kui ka õmblemisega.

"Ribadeks tõmmatud linna" näol on tegu kirjandusajaloolise dokumendiga, kunagise loomeelu jäädvustusega, kuid sellele vaatamata on Sven Vabari debüütkogumikul teatav mitte-veel-päris-valminud mekk juures.

On üks saal, mis elab samaaegselt veebis ja maa peal, täpsemini aadressil Kopli 27. See on transdistsiplinaarne etenduskunstiasutus elektron.art. Raskesti kategoriseeritav, kunstiliselt mitmekesine ja värske, kahtlemata.

Andra Rahe võtab meid oma fotoesseega kaasa kõrtsu, et Tartu ööelu ja sealseid inimesi jäädvustada. Seekord jäid kaamerasilma ette Allar ja Ave.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime külas Sundance’ile põrutaval animaatoril Liisi Grünbergil.

Uue aasta esimesed karged luuleread pärinevad Mia Raua sulest.

USA immigrantide kaudu hiphopikultuuri ja sealt edasi peavoolu liikunud grill’id ehk dekoratiivsed hambavõred säravad kiirelt vahetuvate trenditsüklite maailmas aina kirkamalt.

Kohalikud alternatiivmuusikaasutused on võtnud eesmärgiks viia oma olemasolu 2024. aastal ka nende teadvusse, kes teevad otsuseid riigi tasandil. Muu hulgas minnakse uksele koputama sõnumitega sellest, kuidas subkultuurimajade olemasolu aitab turgutada turismi, panustada inimlikumasse linnaruumi ja ühiskonna arengusse üleüldiselt, kuid käsitletakse sedagi, mis takistusi peab selleks ületama.

Esimesel jaanuaril sulges oma uksed legendaarne Sveta Baar. Kogusime kokku mõned lood ja mälestused, mis annavad edasi seda, miks see koht nii oluliseks sai.

Klassiühiskond on surnud ja selliseid nähtusi nagu „kõrge” või „madal” kultuur ei eksisteeri enam ammu. Heaoluühiskonna üleilmne ikoon Sanna Marin käib avalikult sõpradega muusikafestivalidel. Lavakunstikooli tudengid ja õppejõud kannavad avalikus ruumis Adidase dresse.

Maarja Pärtna kirjutab väljaveninud kampsuni ja musta niidiga paigatud botaste alandavast haardest.

Vestleme värske debütandiga kirjanduse köögipoolest, vahust, õhust ja õrnusest, muidugi armastusest, aga ka konservatismist ja fundamentalismist, traditsioonide kaitsmisest, moraalselt õigustamatutest privileegidest ja viimaks sellest, mis on ja mis ei ole päris raamat.