Müürileht

Võistlus tarbijate tähelepanu nimel on saavutanud uue mõõtme: võidab enamasti see, kelle äpp, reklaam või turundustekst kasutajat kas või seitse sekundit kauem enda haardes hoiab. Nii on digitootetiimidest saanud omamoodi antropoloogid, kelle tööriistadeks on nii mängulisus kui ka läbi- ja lõhkimõeldud keelekasutus.

Kleepsud, nagu teisedki kunstivormid, võivad tekitada kodanikes viha, aga neid ka värskendavalt raputada. Kas kleebistest avalikus ruumis on saamas epideemia, mille vastu võidelda, või võiks vohamisele hoopis väetist lisada?

60. Veneetsia biennaali – kunstimaailma suure ühendaja ja lõhkirebija –, avamisnädal on seljataga ja nüüd on ilmselt hea aeg lühidalt kõike meenutada.

Maailmas, kus kapitalistlike suhetega takistatakse ja ka ergutatakse loovust, on autonoomne kunstnik saanud ebakindlaks muutunud töö musternäiteks. Mida see tähendab? Ja mis määratleb kunsti üleüldse kui „tööd”?

Lugu Preobraženskoje küla kangelase koju saabumisest.

Luua või jagada? Iseend promoda või mitte promoda? Vaatemängulisus või humble mull? Instagram või TikTok?

Kristel Rebane luuletab sellest, kuidas parema elu nimel võimlema peab.

Müürileht külastas nädal enne avamist 60. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni, et uurida, kuidas käib ühe suurnäituse viimistlus ja millest suudab lõpusirgel veel mõelda kunstnik Edith Karlson. 

Kunstikoguja kapist väljas – Volta galeriis eksponeeritakse Kaupo Karelsoni erakogusse kuuluvaid kaasaegsete naiskunstnike töid, kõrvutades neid meeskunstnike omadega. 

„Biwa järve 8 nägu” astus kogu täiega fetišeerivasse orientalismipange. 

Jan Kausi proosapalas kohtuvad nõidus, geopoliitika ning isaarm.

Johanna Reinvald iroonitseb hipiliku hipsterluse üle Viljandis, mis on täis Rohelise Maja kohviku viieeuroseid ökosaiakesi, folgi propagandat, kampsunites higistamist ja viisakat parmutsemist.