Müürileht

Vaba Lava „Ma pigem tantsiksin sinuga” on üks neist eestlaste ja venelaste integratsioonist rääkivatest kunstitükkidest, mida on tehtud kurguauguni, kuid tõeline vennastumine saab toimuda vaid köögilaua taha kokku tulles.

Sel aastal järjekordse jutukogu „Unistuste tappev kasvamine” välja andnud kirjanik Mehis Heinsaar rääkis Maia Tammjärvele (võib-olla mõtlikumalt ja tõsisemalt kui oodanud oleks) sellest, miks teda viimasel ajal Tartus vähem näha on.

Oktoobri keskel avati Eesti Rahva Muuseumi teatrisaal Ivar Põllu ja Tartu Uue Teatri lavastuse „Vägi” esietendusega. Kuidas poolteistsada inimest lõkke ümber mahtus, muljetab Madis Mikkor.

Hullunud Tartu festival toob juba seitsmendat aastat hullunud ja vähem hullunud, kodu- ja väljamaiseid kirjanikke meie armsasse Tartusse. 10.–11. novembril saame Genklubis ehk lõpuks vastuse ka küsimusele, mis seos on õigupoolest hullusel geniaalsusega, sest just „geniaalne” on seekordse festivali alapealkiri.

Mehelikkus paistab olevat auväärne tiitel, mille pälvivad vaid need, kes selles kirjutamata reeglite kogumis kõhukarvadega orienteeruvad ja oled-mees-või-ei-ole-latist piisavalt kõrge kaarega üle hüppavad. Mis need mehelikkuse reeglid siis on ja kui mehelik on keskmine mees? Selleks et teada saada, võttis Müürileht valimiks Vaba Lava lavastuse „sugu: M” trupi, kes just meheksolemisest lavastust teebki.

Praegu Kanuti Gildi SAALis lahtirulluva NU Performance Festivali eel vestlesime festivali selleaastase kuraatori Maria Arusooga sellest, kuidas saaks kunstiväli vastu hakata praeguse poliitilise olukorra agressiivsusele.

„The Night Of” on värske kaheksaosaline teleseriaal, milles ühel saatuslikul ööl pärast kohtumist võõra naisega ärkab 23–aastane Nasir Khan tema juures ning avastab, et naine on surnuks pussitatud. Sellest hargneb lahti põhjalik sotsiaaleetiline kohtudraama, milles Nasir on peamine kahtlusalune toimepandud mõrvas ning kus avanevad ükshaaval USA õigussüsteemi küünilisemad tahud.

Müürilehe traditsiooninumbri luuleküljel mõtiskleb Jaan Pehk Eesti sajanda juubeli eel olukorra üle kodumaal.

Rauno Alliksaar kirjutab Meelis Friedenthali uuest teosest, mida võiks määratleda Tartu-romaanina, kui selline žanr olemas on, aga üldiselt ei allu täpsete detailikirjeldustega 17. sajandi ja 1990ndate vahel reisiv jutustus ühelegi kategooriale.

Millest rääkida võib-olla kõige tuntuma elava kirjandusteoreetiku ja narratoloogiga, kelle kuulsaim teos „Postmodernist Fiction” (1977) on pikki aastaid ilmselt kõigi kirjandusteadlaste öökapipealset täitnud? Eks ikka avangardist, androididest, Donald Trumpist, Valdur Mikitast, Paavo Matsinist… kui nimetada vaid mõned teemad.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis on kuni 30. oktoobrini avatud Marten Esko kureeritud näitus „Pseudo" absurdi ja tõsiduse vahealast.

Progressiivsemad kunstnikud, moeloojad ja subkultuuride esindajad pööravad ilustandardid oma silma järgi pea peale ning lõhuvad meedia ja tööstuse villitud kuvandeid.