Müürileht

Ühiskondlike muutuste tuules on põlvkondadevahelised piirid hägustumas, subkultuurne identiteet pärandatakse edasi ning lapsed ja vanemad käivad samadel pidudel-kontsertidel.

24.–26. mail toimub Tartus Sadamateatris esimene tätoveerimis- ja alternatiivkultuuri festival Cry Me a River, kus asuvad nahka kaunistama kunstnikud nii meilt kui ka mujalt. Festivali korraldajad Maris, Jana, Spike, Iisak ja Rainer jagavad, milline on meie tätoveerimiskultuuri Zeitgeist ning mida üritusel näha ja kuulda saab.

Mis elu elab nüüdisaja pungi- ja alternatiivrokikaader? Näib, et taas oma parimat. Kitsamad subkultuurid on tänu internetile ja ühistele kogunemiskohtadele koondunud, tegeledes nii muusika, visuaalkunsti kui ka õmblemisega.

Kohalikud alternatiivmuusikaasutused on võtnud eesmärgiks viia oma olemasolu 2024. aastal ka nende teadvusse, kes teevad otsuseid riigi tasandil. Muu hulgas minnakse uksele koputama sõnumitega sellest, kuidas subkultuurimajade olemasolu aitab turgutada turismi, panustada inimlikumasse linnaruumi ja ühiskonna arengusse üleüldiselt, kuid käsitletakse sedagi, mis takistusi peab selleks ületama.

Esimesel jaanuaril sulges oma uksed legendaarne Sveta Baar. Kogusime kokku mõned lood ja mälestused, mis annavad edasi seda, miks see koht nii oluliseks sai.

17. oktoobril esietendub tantsu- ja etenduskunstniku Rene Kösteri ja kümne noore koostöös loodud lavastus „Transcendentia”, mis teeb etendajate isiklike lugude kaudu kummarduse kväärkultuurile. Mis on aga need personaalsed teemad, mida laval jagama hakatakse? Lasime seitsmel noorel lühidalt avada enda karakterit või ideed, mille kallal nad on töötanud.

Gooti subkultuuri seostatakse nii kalmistute, nahkhiirte, tumeda meigi kui ka kurva muusikaga. Ometi on levinud ütlus, et nn päris goodid end selle nimega kutsuda ei armastagi. Kus on selle subkultuuri juured, millised selle ajatud klišeed ja kuidas on see aja jooksul muutunud?

Kuigi võiks arvata, et ühised iidolid liidavad ja ühendavad, iseloomustavad nüüdisaegset fännikultuuri samavõrd ka üksteise halvustamine või näiteks misogüünia ja rassismiga laetud rünnakud. Mitmekesistumise ilmingud on viinud mitmed fännikogukonnad identiteedikriisini ja raevukad sisekonfliktid kanduvad ka subkultuuridest väljapoole.

Peaaegu sajandi eksisteerinud sotsiaalne ja esteetiline fenomen tekitab paradoksaalseid tundeid ka tänapäeval. Naiselik maskuliinsus hirmutab ja erutab, kuna see ühendab õrnuse enesekindlusega.

Ulmefänn, David Lynchi austaja ja Eurovisioni-entusiast astuvad baari. Milliseid lugusid nad baarileti taga vahetaksid? Müürileht uuris, mida fänlus eri fännikogukondade liikmete jaoks tähendab, millest see alguse sai ja kuidas see praegu manifesteerub.

Mis on eelduseks, et inimene leiab oma koha mõnes subkultuuris, ja kas vananedes see identiteet ähmastub? Miks on linnaruum olnud noortele oluline kogunemispaik ja kui lihtne on neilt seda ära võtta? Otsime vastuseid koos subkultuurist tulnud ja nüüd neid uuriva muusikateadlasega.

Viimase 30 aastaga on autost saanud eestlaste materiaalne ese nr 1, mistõttu pole imestada, et autoga seotud tegevused ja sellega kaasnev folkloor troonivad igapäevaelus kõrgel kohal. Seetõttu vaatamegi mõningasi soppe meie autokultuuri seedekulglas.