Müürileht

jefferson ja hamilton olid omal ajal natuke rohkem räpiskeenes sees kui suburg ja koidula – aga veits võib neile andeks ka anda, sest parajasti ehitati kohalikku feminismi üles jne.

Mu lemmikosa Von Krahli „Melanhooliast” oli see minutine vaikus pimeduses, millesse publik pärast lõppu tardus. Ja Edith Karlsoni lavakujundus.

Z-generatsioonil ei jää peale woke-olemise midagi muud üle. Põlvkonna muresid püüdis noortepärases võtmes peegeldada VAT Teatri lavastus „Woke ja vihane”.

Paide Teatri "Lahinguväli" on hea näide sellest, kuidas suurte teemadega saab tegeleda nii, et ka pretensioonikuse vastu allergiline vaataja ei kohku.

Dramaturg Laur Kaunissaare on mõelnud, et ehk tasuks Eesti puhul läbi arvutada ja kaaluda võimalus, et siin toimiks sama vabakutseliste loovisikute süsteem nagu Prantsusmaal, mille põhimõte on, et kultuur on ühiskondlik erand.

Paide Teatri lavastus „Labürint” on mõeldud kogemiseks ühele inimesele korraga tema enda valitud asukohas, nii et tegelasi on kaks: kõrvaklappidest kostev jutustaja ja jalutav kuulaja.

„Tulevik on alati tume ja see ei ole mitte ahastava viimsepäeva prohveti hüüe kuristiku järsult servalt, vaid loomulik olukord, paratamatus, milles pole midagi negatiivset,” arvab lavastaja Jan Teevet.

Kuidas õigustada oma valikuid, isegi kui on ilmselge, et need nõuavad suuri kompromisse ja üha absurdsemaid ettekäändeid. Ants Lauteri noore lavastaja preemia laureaadi südamel on nii moraalsed dilemmad, poliitiline teater kui ka sapised inimesed.

Kuidas alustada uue teatriga ääremaastunud Eestimaa südames, mil viisil orienteeruda metsikul ajal ning kust kasvab publik lavastustele, mida veel pole. Saaremaalt pärit noor lavastaja sõnastab oma kogemust ja püüab kujutleda tulevikku.

Oktoobris esietendus Vaba Lava kuraatoriprogrammi „Murranguaja inimesed” raames Birgit Landbergi lavastus „Inimesed ja numbrid”, mis viib publiku rännakule mööda Tallinna korterelamuid ja läbi statistiliste mõistete nagu suhteline vaesus, keskklass, sissetulek, leibkond jne.

Pärast „Kahekesi” esietendumist kuulsin kuluaarides etteheiteid, et muidu nii eksperimentaalne Kinoteater on seekord kindla peale välja läinud, lavastanud suhtedraama. See väide ei pea paika, sest kui „Kahekesi” midagi suhete kohta ütleb, siis seda, et suhte otsimine või suhtesse astumine on kõike muud kui kindla peale minek.

Üks oli kohe algusest peale kindel: me ei puuduta selles intervjuus poliitikat, ka kultuuri- ja teatripoliitikat mitte. See pole meie huviobjekt! Ometigi ei takistanud see vestlemist nüüdisajast ja tänapäeva teatrist.