Müürileht

Selgepiirilise terviku asemel on „Hands Tied” pigem tugev showreel, mis jätab tulevikuks kõik uksed lahti ega anna meile nimme vastuseid selle kohta, kes Ariadne päriselt on.

Nüüdseks aasta aega tegutsenud loomekollektiiv Shelter on saatnud digitaalsel kujul suurde ilma laiahaardelise kogumiku eksperimentaalset elektroonilist muusikat.

Juuni alguses andis Kopenhaagenis resideeriv eesti artist, multiinstrumentalist ja produtsent Judith Parts välja oma esimese sooloalbumi „Meadowsweet”. Plaat on jagatud kuute peatükki, avades Judithi teekonda ja mõtteid, mis teda Kopenhaagenisse kolimise ja välismaal elamise ajal inspireerinud on.

Kõigi maade psühhedeelilis-elujaatava ambient-muusika austajad, rõõmustage! Jeremy Macachor on saanud maha kahe uue helikandjaga.

Aprillis The Lunacy of Flowersi nime alt esimese kauamängiva „How Could You Let Me Grow To Then Just Let Me Die?” ilmutanud David Hedgesi jaoks on muusikategemine nagu unenägude kuulamine.

Kõike, mida on 30 aastat tagasi tehtud, saab uuesti teha. On ka asju, mida tehakse kogu aeg, näiteks kirjutab igal hetkel maailmas vähemalt kuus inimest artiklit Radioheadist.

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord räägib FAAR Musicu juht Kertu Mägar muusikakirjastusettevõtte toimimisloogikast.

Laupäeval, 17. juunil toimub HALLis ERKI moeshow järelpidu, kus astub üles saksa industriaalse techno artist Ancient Methods alias Michael Wollenhaupt. Enne oma Tallinna etteaset oli meil võimalus temaga rääkida nii techno ajaloost kui ka kontseptsioonist muusikas.

Juba järgmisel nädalavahetusel, 16.–17. juunil avab festivalisuve FLEX FEST, mis toimub sel aastal Krulli kvartalis. Üles astuvad briti räppar Central Cee, soome eurolaulja Käärijä, rootsi rühmitusest Drain Gang tuntud Bladee jpt. Puhusime juttu FLEXi peakorraldajate Tigran Voskonjani ja Sasha Mirsoniga, kes räägivad ürituse evolutsioonist lähemalt.

Šveitsi-eesti muusik Ingrid Lukas on muu hulgas ka haritud muusikaterapeut. Kõnealune album tegeleb üsna otseselt traumade vabastamise, oma hääle leidmise ja sisekaemusega.

Ja see juhtus jälle! Mitmendat korda kuulan Laurel 2 uut plaati ja ärkan kuskil lõpupoole. Oma arust kuulan ja kirjutan arvustust, tegelikult teen mingeid muid asju (mida?!) ja eriti teise loo ajal deserteerun täielikult.

Dekonstruktsioon on jõudnud klubimuusikani. Iseenesest pole suurt imestada, et ajal, mil kriis on eksisteerimiskategooriana üha kindlamalt argirutiini kinnistunud, püüdleb ühiskonna vundamendi all oma niidistikku sirutav põrandaalune kultuur ideelise komposteerumise poole.