Müürileht

Sel laupäeval, 24. oktoobril astub Telemajas prantsuse kultuurifestivali Accord ja Üle Heli Festivali raames üles prantsuse elektrooniline muusik Mondkopf, kes toob audiovisuaalse ettekandele oma viimase kauamängiva „Hadès”.

Olin juba jõudnud unustada, kui palavaks toas saate tegemise ajal läheb. Saate failile nime pannes ei uskunud korraks, et 70 täis on. Päris hea.

Oktoobris nägi USA plaadifirma Detroit Underground alt ilmavalgust muusiku ja helirežissööri Ekke Västriku esimene kauamängiv „Chasm”, millel võib kohata Coca pudelist meisterdatud helisid ja putukalikke mikrobiite.

The Weekndi (Abel Tesfaye) teekond raha ja kuulsuseni on toimunud nagu raamatus: ajast, kui ta oli vaevu 20-aastane kodutu, kes ööbis Torontos võõrastel diivanitel ja töötas American Apparelis, on jõutud aastasse 2015, mil tal on ette näidata number üks album, mitu hitti ja teiste seas koostööd Kanye Westi ning rootslasest tipp-produtsendi Max Martiniga, kes putitas omal ajal üles ka Britney Spearsi karjääri.

„Labürint” algab palaga „Koordinaadid”, millest ilmneb, et sel labürindil neid polegi: „see on koht, mis ei tea isegi oma koordinaate.” See labürint on koduks nii lootusetusele kui ka potentsiaalile ja erinevate vastandite jadale. Jääb mulje, et see kujutab abstraktset kohta, kus inimesed otsivad ennast. Eneseotsingutega tegeleb see plaat – nii teadlikult kui ka alateadlikult – päris palju.

Üks müstilisemaid lugusid on ehk „Nyanza Night”, mille lähtepunktiks sai öö, mil bänd mängis Keenias keset eikusagit miljonite tähtede all 12 tundi muusikat. See salapära ja müstilisus on loos tuntav ja viib sinnasamasse tähistaeva alla.

Odd Hugo on tegutsenud alates 2012. aastast ning selle ajaga endale ohtralt kuulajaid kogunud. Nende uusim album „Pocket” on hoolikalt koostatud plaat, kuhu bänd on kaasanud ka mitmeid erinevaid pille, sh ukulele, flüügelhorn ja viiul.

Helitripp extraordinaire missugune. Giallo žanrisse kuuluv õudukas „The Strange Colour of Your Body’s Tears” saab omale briti drone-muusika raskekaallase Benjamin John Poweri (Blanck Mass) kureeritud oratoorse kõlaga soundtrack’i ja maailm on parem paik. Benjamin Power võttis artistidega ühendust, andis neile teema ja lasi nad tegutsema. Kõigile teadmata, kuhu teosed edasi liiguvad.

Härra Ekke Västriku pikaltmängiv krabab esmalt tähelepanu palade ebatavapäraste narratiivsete pealkirjadega „Can’t I...”, „In General...” ja „Meanwhile...”. Elektroonilise muusika, žanri, mis on vokaali puudumise või vähemalt alatähtsustamise poolest lausa kohati pealetükkiv, on see üsna tabav lüke.

Oktoobri alguses leidis Riias aset kolmeteistkümnes modernse muusika arengutele keskendunud festival Skaņu Mežs, kus võis lisaks kontsertidele leida ka audiovisuaalsele kunstile pühendatud näituseid ning workshop'e.

Mr Jazzy Bubblez on kohalik biidimeister. Mees, kellest sa ehk varem väga kuulnudki pole, kuid kes klopsib nii eesti kui ka välismaise riimitoodangu põhjaks džässiseid, ent samal ajal tugevat hiphopirusikat vibutavaid biite, millesse on segatud paras annus kosmost ja räpile kohast testosterooni.

22.–25. oktoobril toimub Tallinnas esimest korda festival Üle Heli, kus žanrimääratluste asemel keskendutakse muusikaliste piiride avardamisele ja tähenduste otsimisele artistide loomingus. Festivalil astub üles mitmeid välis- ja kodumaised artiste ning festivali ajaks avatakse audiovisuaalse installatsiooni näitus „Eikellegimaa”.