Müürileht

12.–15. veebruarini leiab Tallinnas teistkordselt aset rahvusvaheline black metal’i festival Howls of Winter, mis toob klubi Tapper lavale kokku 14 bändi kuuest erinevast riigist.

Kaua aega tagasi, aastatel 2008–2009, toimus Eestis omamoodi stoner-muusika renessanss. Varasemast ajastust oli juba Taak, nüüd tegid ilma Smõuk, Talbot ja Voog, esinedes üritustel stiilis Roheline Planeet või Ganjapäevad. Samasse lainesse kuulub ka Tolmunud Mesipuu ning uue albumi „Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele” väljalaskmisega saab neist automaatselt kõige pikaealisem grupeering nelja eespool mainitu seas.

„Grim Reaperi” ilmumine on muusikamaailmas tähtis sündmus. Kes veel ei tea, siis Panda Bear ehk Noah Lennox on üks bändi Animal Collective asutajaliikmetest ja sellise suurepärase albumi nagu „Person Pitch” autor. Ainuüksi need kaks fakti tõestavad ta geniaalsust ja näitavad tema olulisust viimase kümnendi muusikas.

Ansambel Nite Fields tuleb Austraaliast, kuid päikest nad endaga kaasa ei too – nende looming on kõike muud kui soe. Pigem toovad nad kuulajateni kõledates varjudes pesitseva nukruse, mille nimeks on saanud „Depersonalisation”.

Posh Isolation (PI) on alates 2009. aastast Taanis pesitsev ja alternatiivmuusika rida ajav plaadifirma, mille kataloog ulatub tänaseks enam kui saja väljalaskeni. PI on agar kassetikultuuri edendaja, kuid sekka mahub ka ports vinüüle, sealhulgas mullu augustis ilmunud Mischa Pavlovski debüüt „Kapitel”.

Kirjutan neid ridu põhjarannikult, otse mere äärest. Väljas möllab 2005. aasta jaanuaritormiga võrreldav maru, lained trügivad peaaegu ukse alla ja lõhuvad kallast. Ansamblist 3Pead tuntud Janek Murdi verivärske kauamängiv „Triiviv” paistab sellise ilma taustaks hästi sobivat – ehkki plaati täidavad enamjaolt vaiksemad palad, on see etteaimamatu nagu meri isegi.

Kui ma DVPH uue plaadi käsimüügile jõudsin, oli järjekord juba mitmemeetrine – nõudlus oli suur vaatamata sellele, et albumit ennast polnud võimalik kusagilt varem kuulata. Justkui põrsas kotis, aga usaldus Dragan Volta ja Põhjamaade Hirmu kvaliteedi vastu on fännide seas ilmselgelt suur.

21. veebruaril toimuv 2015. aasta esimene LIIN on pidu, kus tulevik saabub varem ja surub oleviku nurka, ning seekord võetakse teekonnale esmakordselt kaasa klubi Ulme.

Kuigi albumil laulab ta eebenipuust tornidest ja galaktikatevahelistest romanssidest, tegeleb lauljanna praegu hoopiski maisemate teemadega, näiteks enda Los Angelesse sisseseadmisega. Rääkisime ebamugavuspagulusest, „Scarface’ist” ja elust Ameerika kahes erinevas otsas.

Meie seekordsete muusikakülgede peakangelanna Maria Minerva on üks suurepärane näide sellest, kuidas sooliste piirangute kookonist targalt välja ronida. Ta kulgeb intelligentses žanriteüleses atmosfääris, loeb praegu miksimise käsiraamatut, mis läheneb sisult füüsikale, märgib, kui oluline on tema jaoks totaalne iseseisvus, ja tunnistab, et on olnud oma viimasel albumil „Histrionic” mõjutatud sellest, kuidas naised pidevalt rahulolematusega tegelema peavad.

14. veebruaril astuvad oma Renegades of Rhythmi tuuri raames Rock Cafe lavale kaks maailmakuulsat plaadikeerutajat – DJ Shadow ja Cut Chemist. Kuigi mehed on ka varem koos esinenud, võetakse seekord ettemängimisele hiphopi rajaja ja hüüdnime Master of Records välja teeninud Afrika Bambaataa vinüülikollektsioon ning seda kogu selle žanrilises ja sotsiaalses ulatuses.

Proloogina samal ööl pealesuruvale valentinipäevale seab peosari Rütmika end 13. veebruaril sisse Tartu Aparaaditehases ja kutsub külla next level’i diskori ja armastuse saadiku Kölnist – juba 2012. aasta Kuru Plirril ning möödunud suvel Ulmes peorahva vastupidavust testinud St. Josephi.