Müürileht

1. novembril oma kauaoodatud esikalbumi „€$¥” avalikkuse ette toonud Tommy Cashiga seostuvad esimese hetkega küll vene dekoratiivvaibad, kentaurid, unikaalne stiil ning muidugi eurod, dollarid ja jeenid, mis jõudsalt tema visuaalse imago külge on kleepunud, kuid rahapatakate ning värviliste seinakatete taga peitub Cashil kümme suurimat kirge.

13. novembril leiab plaadipoes Biit aset esimene üritus sarjast Muusikakriitika vestlusõhtu, mille teemaks Nicki Minaj ja Death Grips ning väärtushoiakute konflikt muusikas.

Briti saartel sündmused ka ei lõpe. Elu keeb ja värsked bändid ilmuvad lagedale – võtame kas või Worthingust pärit käreda rokiduo Royal Blood, mille moodustavad laulja-bassist Mike Kerr ning trummar Ben Thatcher. Noortel muusikutel pikka tausta pole – ansambel loodi aastal 2013 ja debüütalbum „Royal Blood” väljastati tänavu augustis.

Need, kes Paul White’i loominguga kursis on, teavad teda eeskätt kui hiphoppi viljelevat produtsenti, kelle biitidele on riime ladunud näiteks Homeboy Sandman, Danny Brown, Guilty Simpson ja paljud teised.

Pane riigi sisse heaolu palju kulub, inimese õnnelikkust sellega ei taga. Iceage’i kolmas kauamängiv on minu esimene kokkupuude selle taani päritolu melanhoolse jääajaga ja nende rahulolematuses kahtlemiseks pole põhjust – „Plowing Into the Field of Love” algab sünge-dramaatilise meeleoluga, mis annab kätte ka plaadi üldise emotsionaalse suuna.

Järgmisel aastal oma 20. tegutsemisaastat tähistavat GusGusi võib nimetada julgelt islandi hausikunnideks. Tänavu suvel treisid härrad valmis üheksanda albumi, mille kontserttuuriga bänd praegu mööda kontinente ja klubisid rahvast hullutab. Ja jalakeerutajatel on rõõmustamiseks põhjust, sest ligi kolm aastat oodatud kauamängival „Mexico” kõlab nii mõnigi popihõnguline tantsulugu.

„Memoriali” alustav „Epiloog” kõlab svengrünberglikult. Grünbergi puhul on huvitav, et tema loomingu kõige põnevam osa peitub lühikestes ja tontlikes fragmentides, mitte selgepiirilistes suurteostes. Võib-olla teatud tüüpi loojad ei tohigi oma parimaid teoseid kunagi kirjutada, sellega rikuksid nad kõik ära.

Dan Snaith on 36-aastane kanada päritolu artist. Tagasihoidlik ja lahke juba lapsepõlvest saati. Intellektuaal, kes omab doktorikraadi matemaatikas.

Kui oma tantsulavastuse jaoks kirjutatud helitöödes eksperimenteerib eelkõige koreograafi ja tantsijana tuntud Rene Köster spirituaalsuse ja kunstimuusika segamisega, siis Neo Zioni „igapäevalooming” seikleb pigem tumeda tekno kanalites.

1990ndatel hullutas Chicago noori ghetto house. Umbes samal ajal hakkas arenema liikumine kiirema tempo poole, mis ristiti 90ndate lõpus juke’iks. Juke’i kõrval seisab aga stiililiselt üsna sarnane, ent veel kiirem ja samanimelise tantsu tantsimiseks mõeldud footwork, mille põhigrupeeringu Teklife’i liikmetele seekord sõna andsimegi.

27. novembril astub Riias Palladiumi kontserdimajas üles Briti muusik ja produtsent SOHN.

Tjuun In on eesti vanim siiani tegutsev trummi ja bassi sariüritus, mis tähistab 8. novembril Sinilinnus peetava peoga oma 15. sünnipäeva. Laupäevasel üritusel esineb kahes saalis üle kolmekümne erineva artisti – need, kes on Tjuun Iniga lähedalt seotud olnud. Peosarja ning samanimelise saate juhid on Qba, To-Sha ja L.Eazy.